/nginx/o/2016/07/01/5563313t1hc58b.jpg)
«Papa ütles meile, et vaadake nüüd maailma viimast korda, sest varsti lähme põhja. Ema rahustas mind ja venda, et ärge muretsege, peagi oleme kõik koos Jeesusega...» – just nii kirjeldab Haapsalus sündinud väliseestlane Indrek Lepson 1944. aasta paadipõgenemist Nõukogude režiimi eest vabasse maailma.
Oli sügistorm, paat oli triiki vett täis ning mootor seisis juba ammu. Vett tuli sisse rohkem, kui jõuti välja uhada. Kogu kaasavõetud moon oli üle parda visatud. Õnneliku juhusena leidis Indreku isa Rein paadipõhjast lekkiva augu, mis puruksrebitud riideräbalatega väiksemaks topiti. Ehk oli see saatuse mäng või jumalik puudutus, kuid tol tormisel ööl õnnestus 33 vabaduseihkajal külmast merehauast pääseda.
Kohtume Indrekuga Postimehe toimetuses. Hiljuti 80. aastaseks saanud vanahärra, kes suurema osa oma elust elanud Ameerikas, on tulnud Eestisse suure murega ning palus end kokku viia mõne ajakirjanikuga.
Indreku isa, Rein Lepson, oli andekas automehaanik, kuid eelkõige kirjanik, kunstnik ja luuletaja. Oma loomingu talletas mees ühte pehmete kaantega kaustikusse, kus leidus maale, luuletusi ning rahvalikke laule, mille seas näiteks Eestiski tuntud «Seitse vanatüdrukut» ja «Olen vaene vanapiiga». Maalidest mäletab Indrek akvarelle, millel kujutati sõitu suurel hobuvankril.
Kõige eredamalt on aga talle meelde jäänud üks näitemäng, mida mees isa mälestuseks aastaid lavastada soovis. Kolm aastat tagasi saatiski ta kaustiku Eestisse täditütrele lugemiseks ja hindamiseks.
Saanud täditütrelt heakskiidu anti näidend ümbertrükkimiseks edasi Indreku sünnikanti, Peraküla rahvateatri hoolde. Kolimiste ja segaduste tõttu kommunikatsioonis jääb kalli reliikvia teekond paraku edasi teadmata.
«See oli minu jaoks pikk ja keeruline periood, sest see oli ainus mälestus minu isast ja ma ihkan seda väga tagasi,» jutustab väliseestlane. Mees on kindel, et kaustik on siiani kuskil olemas, ning loodab imele. «Ma sooviksin need mälestused jätta lastele ning olen vajadusel nõus selle eest maksma nii palju kui vaja,» poetab vana mees õnnetult.
Ehk on ka siin saatusel mõned imetabased käigud teha ning kadunud mälestused ootavad tõepoolest mõnes tolmuses Eestimaa lauasahtlis oma õiget omanikku. Vähemalt nii loodab ja unistab oma kodumaa hülgama pidanud Indrek.
Sooja naeratuse ning tugeva käepigistuse saatel jätame Indrekuga nägemist, lootuses õige pea uuesti kohtuda.