Valged, valged ööd. Me ei maga. Lapsed mängivad pargis südaööni ja lehtedelt peegeldub imeline õhtuvalgus. Vahel ma unustan, et olen Eestis; tundub, justkui oleksin kolinud Californiassse, sinna Palo Alto rohtu täis nõlvadele, kus ponid jooksevad aasadel tehnoloogiafirmade peakorterite vahel.
Tellijale
Mu väikesed ponid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga ühed teised ponid on mu mõtteis, kui ma Tartus pargis oma lapsi vaatan. Need on pisikesed plastponid. Neid on eri suurustes, mõned mu pöidlast pisemad, mõned mahuvad pihku, mõned veel kopsakamad. Kõigil neil on kummist olemus, niisuguseks on nad täiustanud Aasia töösturid, ja teadusuuringud hoiatavad, et see materjal võib olla mürgine, tekitades hüperaktiivsust ja vähkkasvajaid. Aga mis siis. Nad tulevad pastelsetes toonides ja imeliste nimedega. Võbelus, Vikerkaaresööst, Videvikusära, Õunarüüp. Nende juht on tiibadega ükssarv printsess Celestia.