Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/09/17/3357765t1hb120.jpg)
/nginx/o/2016/06/05/5477173t1hae79.jpg)
Tänavuse festivali Tallinn Teater Treff üks juhtmõtteid näis olevat füüsikaseaduste rakendamine esteetilises kontekstis. Nuku-, visuaal- ja objektiteater on tõepoolest arenenud suundadesse, kus teemad on läinud sotsiaalsemaks ja poliitilisemaks, näeme üha rohkem tegija taotlusi rääkida kaasa just siin ja praegu, mitte n-ö igavikulistel teemadel, kuid samavõrd loovad just kasutatavad vahendid väärtussüsteemi, mis sunnib sõnumit otsima nimelt meediumist.
Festivalil tõusid esile eeskätt need lood, mille jutustamiseks oli rakendatud otseselt füüsikaseadusi, neid kuidagi varjamata või looritamata. Mulle kui vintage’i, vinüüli ja analoogtehnoloogia taasavastamise huvilisele mõjus manifestina Hollandi muusikateatri BOT lavastus «Ramkoers», mis ei olnud küll esmajoones uuenduslik, kuid rakendas muusika ja füüsika kokkupuutepunkte, väärtustades just kõikvõimalikke tõuke- ja tõmbeseadusi, et tuua leidlikult esile heli tekitamise seaduspärad.