Riigikogu liikmed said taas õiguse kuuluda kohalikku volikokku (1)

Seaduse vastuvõtmise poolt hääletas 58 ja vastu 29 riigikogu liiget.

Kahe tooli seaduse eelnõu poolt hääletasid koalitsioonierakondade Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu saadikud, vastu hääletasid opositsioonierakondade Keskerakonna, Vabaerakonna ja Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud.

Reformierakonna fraktsioonist hääletasid poolt Yoko Alender, Deniss Boroditš, Igor Gräzin, Remo Holsmer, Jüri Jaanson, Liina Kersna, Johannes Kert, Toomas Kivimägi, Eerik-Niiles Kross, Martin Kukk, Kristjan Kõljalg, Ants Laaneots, Kalle Laanet, Maris Lauri, Lauri Luik, Madis Milling, Meelis Mälberg, Kalle Palling, Keit Pentus-Rosimannus, Heidy Purga, Mati Raidma, Laine Randjärv, Valdo Randpere, Andre Sepp, Imre Sooäär, Aivar Sõerd, Urve Tiidus, Vilja Toomast ja Terje Trei.

Sotsidest hääletasid eelnõu vastuvõtmise poolt Andres Anvelt, Kalev Kotkas, Kalvi Kõva, Helmen Kütt, Jaanus Marrandi, Marianne Mikko, Sven Mikser, Eiki Nestor, Ivari Padar, Urve Palo, Heljo Pikhof, Mihkel Raud, Mark Soosaar, Tanel Talve ja Rainer Vakra.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonist hääletasid seaduse vastuvõtmise poolt Raivo Aeg, Maire Aunaste, Siim Kiisler, Aivar Kokk, Viktoria Ladõnskaja, Andres Metsoja, Marko Mihkelson, Kalle Muuli, Mart Nutt, Juhan Parts, Helir-Valdor Seeder, Priit Sibul, Ken-Marti Vaher ja Einar Vallbaum.

Keskerakonna fraktsioonist hääletasid eelnõu vastu Enn Eesmaa, Peeter Ernits,  Valeri Korb, Siret Kotka, Mihhail Korb, Heimar Lenk, Anneli Ott, Rein Ratas, Mailis Reps, Kersti Sarapuu, Erki Savisaar, Kadri Simson, Märt Sults, Tarmo Tamm, Marika Tuus-Laul ja Vladimir Velman.

Vaberakonna fraktsioonist hääletasid eelnõu vastu Andres Ammas, Krista Aru, Monika Haukanõmm, Andres Herkel, Külliki Kübarsepp ja Artur Talvik.

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist hääletasid eelnõu vastu Mart Helme, Martin Helme, Uno Kaskpeit, Jaak Madison, Raivo Põldaru, Henn Põlluaas ja Arno Sild.

Järgmised kohalike volikogude valimised toimuvad Eestis tuleva aasta 15. oktoobril.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni reformierakondlasest liige Andre Sepp ütles enne lõpphääletust riigikogu ees, et seadus tugevdab omavalitsuste ja parlamendi sidet kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Tema sõnul kaotab eelnõu niinimetatud peibutuspardid ja kõik valituks osutunud kandidaadid saavad ka reaalselt valijaid esindama asuda.

Ta tõi välja, et kohalik otsustuskogu on selgelt omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ellu kutsutud ja põhiseadusest lähtuvalt tegutseb iseseisvalt. «Parlamendis ja kohalikus volikogus täidab saadik erinevaid mandaate. Lisaks on eelnõusse sisse kirjutatud, et töötasu riigikogu liige kahest kohast ei saa,» ütles Sepp.

Ta lisas, et Euroopas on omavalitsusüksuste ja parlamendi vahel mandaatide ühildamises erinev praktika, kuid keelatud on see vaid kaheksas riigis.

Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (181 SE) vastuvõtmine kaotab 2005. aastal kehtestatud piirangud, mis ei luba riigikogu liikmel osaleda valla- ja linnavolikogude töös, andes neile taas võimaluse kaasa rääkida oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse elu korraldamisel.

Vabaerakonna fraktsiooni liige Külliki Kübarsepp ütles enne eelnõu lõpphääletust, et eelnõu seadustamine vähendav kohalike omavalitsuste volikogude iseseisvust ning poliitikas osalejate ringi.

«Eelnõu toob mitmeid tagajärgi. Üheks mõtlemapanevamaks tagajärjeks on see, et riigikogu enda töö muutub nõrgemaks. Aega on niigi vähe ning domineerib rutakas teerull. Puuduvad analüüsid ning sisuarutelud,» ütles ta.

Teine mõjuv tagajärg on tema sõnul  suurerakondade mõju suurendamine kohalike arvelt. «Eesti kuues parlamendierakonnas on täna 51 010 liiget. Arusaamatuks jääb, miks nii suuri erakondi on vaja, kui tegelikult liikmeid isegi kohalike volikogude tööd tegema ei usaldata,» sõnas Kübarsepp.

Kehtiva piirangu tühistamist näeb ette ka Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu eelmisel kevadel sõlmitud koalitsioonilepe, kus ühtlasi lubatakse välistada riigikogu ja volikogu liikme ametikohal topelttasu saamine.

Vaidlused selle üle, kas saadikud võivad volikokku kuuluda või mitte, said alguse juba 2000. aastate algul. 2001. aasta kevadel algatas valitsus volikogu valimise seadust muutva eelnõu, kuhu põhiseaduskomisjon lisas menetluse käigus keelu olla üheaegselt riigikogu ja kohaliku volikogu liige.

Põhiseaduskomisjoni toonase isamaaliitlasest liikme Mart Nuti sõnul leiti muudatust tehes, et liiga paljudes ametites on ühed ja samad inimesed, ning sooviti suurendada ka teiste võimalusi poliitikas osaleda. «Loomulikult oli teada, et Soomes oli vastupidine arusaamine, kus rõhutati, et parlamendi liige peakski olema volikogus, et tugevdada sidet oma valimisringkonnaga. Meil otsustati teha teistsugune valik,» on ta varem Postimehele öelnud.

Nutt märkis, et kuulus ka ise kuus aastat nii volikokku kui riigikokku ning nende ülesannete samaaegne täitmine oli tegelikult väga koormav. Nii võis tema hinnangul võtta seda otsust ka poliitikute soovina enda elu kergemaks muuta.

Riigikogu võttis seaduse vastu 2002. aasta märtsis 55 poolt- ja 31 vastuhäälega. Seaduse poolt hääletasid Reformierakonna, Keskerakonna, Rahvaliidu, Ühendatud Rahvapartei ja Koonderakonna saadikud ning selle vastu olid Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsiooni liikmed. Kahel toolil istumise keeld pidi jõustuma 2005. aasta sügisestest kohalikest valimistest.

2004. aasta lõpus esitas reformierakondlane Väino Linde omavalitsuse korralduse seadust muutvale eelnõule aga muudatusettepaneku, mis oli kantud soovist anda rahvasaadikutele taas luba volikogude töös osaleda. Muudatus oli küll korralduslik, kuid sisuliselt valmistas see ette varasema otsuse jõustumise nurjamist.

Linde põhjendas oma ettepanekut toona seisukohaga, et keelu kaotamine aitab saadikutel olla paremini kursis kohalike probleemidega, mida on ka riiklike otsuste langetamisel mõistlik teada. «Ei ole esitatud ka ühtegi veenvat argumenti, mis räägiks praeguse olukorra muutmise karjuvast vajadusest,» lausus ta.

Kuigi põhiseaduskomisjon arvestas ettepanekut vaid osaliselt, leidis see täiskogus toimunud hääletusel Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu häältega toetust.

2005. aasta märtsis ehk vaid loetud kuud enne toonaseid kohalikke valimisi algatas Linde koos sel ajal Keskerakonda kuulunud Ain Seppikuga ka riigikogu töökorraseadust muutva eelnõu, et volikokku kuulumise keeld ei jõustuks.

Parlament oli sellegagi nõus ning mõlemad seadused võeti sama aasta 12. mail vastu. Töökorraseaduse muudatusi toetasid lõpphääletusel Res Publica, Reformierakonna ja Keskerakonna ning omavalitsuse korralduse seaduse vastuvõtmist lisaks neile ka Rahvaliidu saadikud. Nii said riigikogu liikmed taas õiguse istuda kahel toolil ehk tegutseda nii parlamendis kui linna- või vallavolikogus.

Sellega vaidlused aga ei lõppenud. Nimelt polnud muudatustega nõus president Arnold Rüütel, kes ei kuulutanud töökorraseadust välja ja vaidlustas selle lõpuks riigikohtus. Rüütel leidis, et riigikogu liikme võimalus kuuluda valituks osutumisel samaaegselt kohalikku volikokku on kohaliku omavalitsuse autonoomia, võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning ametite ühildamatuse põhimõttega vastuolus.

Muu hulgas märkis ta, et volikokku kuuluv riigikogu liige asub teostama täidesaatvat riigivõimu, mis pole põhiseadusega kooskõlas. «Püüded tegutseda poliitiliselt aktiivselt mõlemal tasandil jäävad kahe tooli peal istumiseks ja sellisel moel tehtud töö liigselt killustatuks. Mõistan poliitikute soovi oma võimeid igakülgselt rakendada, kuid selline hõivatus võib viia kergelt valijatepoolse põhjendatud rahulolematuseni,» ütles Rüütel toona.

2005. aasta oktoobri keskel tunnistaski riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium muudatuse põhiseadusvastaseks. Riigikohus leidis, et vahetult enne kohalikke valimisi vastu võetud olulisi valimisõiguse muudatusi sisaldav seadus on vastuolus põhiseadusest tuleneva demokraatia põhimõttega.

«Kolleegium ei pea demokraatlikuks selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks,» märkis kohus, mille hinnangul on valimisreeglistiku muutmisel miinimumnõudeks, et olulisi muudatusi toov seadus jõustuks aegsasti enne valimisi.