Kohus arutab kolleegiga raadiojaama pärast rüselema läinud politseiniku süüasja (3)

Prokuratuur saatis Põhja prefektuuri kriminaalbüroo narko- ja organiseeritud kuritegude talituse eriasjade uurija Ulvar Veldi eelmisel aastal kohtu alla, süüdistatuna oma kolleegi M.V. kehalises väärkohtlemises.

Süüdistuse järgi kasutas Ulvar Veldi mullu 17. märtsil  Põhja-Tallinnas Kopli ja Marati tänava piirkonnas ametisõidukis oma kolleegi suhtes vägivalda ja tekitas talle füüsilist valu. Süüdistuse järgi oli Veldi eesmärk kolleegile koht kätte näidata, kuna viimane vahetas autos kõlanud raadiojaama ega arvestanud Veldi soovi.

Kõrvalistmel olnud Veldi haaras juhiistmel istuval kolleegil vasaku käega peast ning surus tema pead enda ja sõiduki keskkonsooli poole, püüdes kannatanut kahel korral parema käe rusikaga lüüa. Rüseluse käigus tekitas Veldi kolleegile nahamarrastused laubal, vasakul pool kaelal ja vasakul kõrvalestal ning tõmbas ära kaelal asuva sünnimärgi, põhjustades kogu tegevusega kavatsetult füüsilist valu, seisab süüdistuses.

Harju maakohus mõistis mullu 9. detsembril Veldi õigeks. Kohus leidis, et kuigi füüsiline konflikt toimus, pole tõendeid selle kohta, kui tugevasse haardesse süüdistatav kannatanu peast haarates võttis. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et selline tegevus põhjustas valu.

«Kuivõrd kannatanu on noor politseitöötaja ning see amet nõuab juba iseenesest tugevat füüsilist treenitust, siis objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna ei tundu reaalne, et kaela ümbert haaramine ja pea allapoole surumine tekitas M. V-le valu. Selline tegevus võib tekitada ebamugavustunnet, kuid mitte tuntavat valuaistingut. Samuti ei ole tõendatud süüdistuse väide, et süüdistatav püüdis kannatanut kahel korral rusikaga lüüa,» leidis Harju maakohus.

Maakohtu hinnangul oli Veldi eesmärk teha kannatanule «hambapuuri», mis tähendab seda, et rusikas kätt liigutatakse teise isiku põse peal. See jäi aga tegemata, kuna kannatanu jõudis käe põse ette panna, leidis Harju maakohus.

Ka ei ole Harju maakohtu hinnangul ühtegi tõendit selle kohta, et kannatanu otsaette, kõrva taha ja kaelale tekitas kriimustusi Veldi.

«Ei ole välistatud, et rabelemise käigus võis kannatanu end küüntega ise kriimustada. Isegi kui lähtuda süüdistuse seisukohast, et kriimustused tekitas siiski Veldi, ei ole süüdistatava selline käitumine maakohtu arvates kuriteona karistatav. Kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu täitmine eeldab kehalise puutumatuse kaalukat kahjustamist. Objektiivsele kõrvalseisjale ei tundu reaalne pidada oluliseks tervisekahjustuseks kriimustusi, mis täiskasvanud inimesele isegi valu ei tekita ja paranevad mõne päevaga ega vaja eraldi ravi. Vägivallategu ei ole kuritegu, kui kaitstavat õigushüve rikutakse üksnes minimaalselt,» leidis Harju maakohus.

Seoses kaelal oleva sünnimärgi äratõmbamisega leidis kohus, et isegi kui Veldi seda tegi, polnud tema tegu tahtlik, sest arvestades kõnealuse sünnimärgi väiksust, ei pruukinud ta seda üldse märgata.

Prokurör Alar Lehesmets vaidlustas maakohtu otsuse Tallinna ringkonnakohtus, mis tühistas tänavu 1. veebruaril kirjalikus menetluses Harju maakohtu õigeksmõistva otsuse ja mõistis Veldi süüdi kehalises väärkohtlemises. Kohus karistas politseinikku rahalise karistusega 300 päevamäära ulatuses ehk 7800 euroga.

Ringkonnakohus leidis, et Veldi kohtuistungil antud ütlused on vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kohtueelses menetluses rääkis Veldi, et ta tegi kollegile «hambapuuri», samas kohtuistungil ta eitas seda. Maakohus jättis selle vastuolu hindamata. Ringkonnakohus luges usaldusväärseks tõendiks kannatanu ütlused ja leidis, et Veldi süü on tõestatud.

Karistuse mõistmisel juhtis ringkonnakohus tähelepanu ka sellele, et Veldi karjus teojärgselt politseijaoskonnas M. V. peale ja viskas teda saapaga.

Veldi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver esitas riigikohtule ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, leides, et kohus rikkus oluliselt menetlusõigust ja ei märkinud otsuses tõendatuks loetud fakte ega tõendeid, millele tuginedes tehti süüdimõistev otsus.

Kaitsja hinnangul jättis ringkonnakohus analüüsimata vastuolud tõendite vahel. Kohus eksis ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel, sest süüdistatava eesmärgist «kannatanule koht kätte näidata» ei saa järeldada tahtlust kannatanule tervisekahjustus või valu tekitada. Lisaks eksis ringkonnakohus karistuse mõistmisel, jättes tähelepanuta süüdistatava teo väheolulisuse.

Riigikohus leidis ringkonnakohtu otsuses mitmeid menetlusõiguse rikkumisi. Näiteks jättis ringkonnakohus kaitsja ja süüdistatava nõuetekohaselt teavitamata apellatsiooni esitamisest ning ei andnud neile võimalust suulise menetluse taotlemiseks. Seetõttu saatis riigikohus süüasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.