Aasta 1921: Postimees, kui vanim ja väärikaim eestikeelne ajaleht peab harima ja teenima kogu ühiskonda

Kui postipapa Johann Voldemar Jannsen asutas 1857. aasta juunis ajalehe Perno Postimees, ei nimetanud ta lugejat esimest korda mitte ainult Eesti rahvaks, vaid ka oma sõbraks. Jannsen tahtis Postimehe abil rahvast harida ning kasvatada usinaks, tubliks ja töökaks.

Kui filoloogiadoktor Karl August Hermann tõi ajalehe Pärnust Tartusse ja hakkas seda 1886. aastast nimetama Postimeheks, pöördus ta lugeja kui oma targa kaaslase poole, kes koos ajalehega kasvatab eesti kultuuri maailmakultuuriks ja saab ise edukaks teaduserahvaks.

1896. aastal Postimehe etteotsa asunud Jaan Tõnisson nägi 1891. aastast esimeseks eestikeelseks päevaleheks saanud Postimeest jõuna, mis juhib rahva eneseteadvust ja eneseteostust ning kaitseb iseseisvas Eesti riigis iga üksiku inimese ja seeläbi ka kogu rahva vabadust.

Väärikas enesereklaam. Iseseisva Eesti esimesel põllutöö ja tööstuse näitusel Tallinnas tõmbas Postimees külastajate tähelepanu omalaadse paviljoniga.

Toetus Postimehe kassast

Nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsioon püüdsid ajalehe Postimees kuues ja nime all pakkuda okupatsioonijõudude eesmärke teenivat sisu, kuid ebaõnnestusid nii aastatel 1917–1918 kui ka 1940ndatel. Postimehe nimi hakkas võõra mõttega tõrkuma, muutis selle rahva jaoks juba ette kahtlaseks ja ebasobivaks. Seetõttu saigi aastal 1948 Postimehest Edasi. Kuid vana vaim murdis end sellestki nimest läbi ning Edasi kujunes maakonnaleheks, millest otsiti ja oodati midagi inimlikumat, eestlaslikumat ja julgemat kui teistest tollastest ajalehtedest juba 1970. aastate lõpust üle kogu Eesti. Näis, nagu oleks Edasi nime all lugeja juurde tulnud taas Postimees.

Eks ole Postimehel sel pikal teel olnud häid ja halbu päevi, isegi väga häid ja väga halbu. Kõige rohkem oli häid ja halbu päevi kindlasti siis, kui ajaleht oli Jaan Tõnissoni omanduses (aastatel 1896–1931) ja toimetada (kuni 1935. aastani). Eelkõige seepärast, et Tõnisson uskus, et Postimees kui vanim ja väärikaim eestikeelne ajaleht peabki harima ja teenima kogu ühiskonda.

Postimehe kassast said raha õppetööks, loominguks või lihtsalt elamiseks kirjanikud, muusikud ja kunstnikud, noored õppijad ja vanad väsinud. Postimees toetas ühistegevuslike pankade, piimaühistute, noorsootöö seltside ning paljude teiste algatuste sündi ja tegevust. Postimehe rahaga peeti üleval 1905. aastal Tartus asutatud Eesti Rahvameelset Eduerakonda ja kõiki selle järglasi. Sest Postimehega aeti Eesti asja ja miski Eestile oluline ei tohtinud jääda tegemata seepärast, et raha ei olnud. Postimees pidi olema mitu sammu ajast eest ning näitama suunda, kuhu ja kuidas minna.

Eneseesitlus näitusel

1920. aastate algus, kui Eesti riik alles kujundas ja lõi nii oma institutsioone kui ka toimimisviise, oli ka siin ilmuvatele ajakirjandusväljaannetele mitmeti otsingute aeg. Kõik suured päevalehed (Postimees, Kaja, Vaba Maa, Sotsiaaldemokraat) – välja arvatud Päevaleht – olid küll parteide väljaanded, kuid tundsid oma mõningatest maailmavaatelistest erinevustest hoolimata vastutust Eesti riigi ja rahva ees.

Ajalehtede väljaandmine oli koondunud kirjastusühisuste kätte, kuid need ei näinud ajalehtedes veel eelkõige vahendeid raha teenimiseks, vaid oma riigi ülesehitamiseks. Usuti, et ajalehes avaldatud sõnal on võimu ja väge. Usuti sedagi, et sel sõnal on ühiskonda ühendav jõud ning tänu sellele on ajakirjandus jõud ka tööstuse, põllumajanduse, kaubanduse ehk iga üksiku eluvaldkonna arengus. Samas alles otsiti teid ja võimalusi, kuidas seda usku kaasaegsel ja parimal viisil teoks teha.

1921. aastal näitas Postimees kõiges selles hiilgavat eeskuju: Postimees õpetas rahvast uudist kuulama, mõistma ja mõtestama. Õpetas ajalehe toimetust iseennast ja oma tööd tutvustama ja reklaamima ning tõestas, et ajalehe kirjastamine on ja saabki olla edukas majanduslik ettevõte, kaotamata sisulist väärtust ja väärikust.

1921. aastal korraldati Tallinnas iseseisva Eesti esimene põllutöö ja tööstuse näitus. Näitusele tuli palju ajakirjanikke ja valitsusliikmeid Soomest, Lätist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt. Juba 11. septembril külastas näitust 60 000 inimest, teisel päeval oli külastajaid 50 000 ja nii jätkus see teistelgi päevadel.

Näitus, mis pidi esitlema Eesti võimalusi ja suutlikkust, veenma Eestis ja ka väljaspool Eestit kõiki neid, kes ikka veel kahtlesid Eesti suutlikkuses toime tulla iseseisva riigina, oli koht, kus tutvustasid ennast ka ajakirjandusväljaanded. Kui teised päevalehed (Kaja, Vaba Maa, Sotsiaaldemokraat) ning ka neid välja andvad kirjastused piirdusid näitusealal välja pandud müügikioskitega, siis suurelt ja võimsalt olid esindatud ajaleht Postimees ja ajalehte välja andnud kirjastusühisus Postimees.

Ajaleht Postimees ilmus näituse ajal (10. septembrist kuni 17. septembrini) kaks korda päevas: ilmus neljaleheküljeline hommikuväljaanne ja nelja- kuni kaheksaleheküljeline õhtuväljaanne (vastavalt nt nr 211 A ja nr 211 B). Hommikuväljaanne oli tõesti juba ka hommikul Tallinna näituseplatsil müügil.

Kuid kõige uhkem ja uudislikum oli muidugi Postimehe paviljon. See oli mitmekordne ja selles töötas ööpäev läbi raadiojaam, mille kaudu võeti vastu uudiseid üle kogu maailma. Vastuvõetud uudised sorteeriti ja tõlgiti ning siis liikusid need paviljoni ülemisele korrusele, kuhu oli sisse seatud trükikoda. Umbes pool tundi pärast uudise vastuvõtmist jooksid ajalehepoisid juba mööda näituseplatsi Postimehe paviljonis trükitud uudislehtedega.

Kui kasutada moodsat sõna «kaasamine», siis Postimehe toimetus kaasas rahvast selle sõna kõige paremas tähenduses. Inimestele oli kasutamiseks pandud kaks «lisakuuldetraati», mille kaudu võisid inimesed ise kuulata uudiste edastamist. Selle võimaluse saamiseks seisti järjekorras.

Et raadiojaamad suhtlesid tol ajal peaasjalikult rahvusvahelise morsetähestiku vahendusel, mis oli aga inimestele võõras, abistasid neid toimetuseliikmed, kes asja selgitasid ja õpetasid. Lisaks anti huvilistele kätte ka tavaline tähestik, et harjumatul kõrval oleks lihtsam toime tulla. Inimese enda kõrva kostnud katkematu uudistevoog, mis vastavalt kellaajale paiskus eetrisse Helsingist, Pariisist, Roomast või hoopis Moskvast, tekitas rahva hulgas elava arutelu nii selle üle, kuidas Eesti on kõigi nende kohtadega seotud, aga ka sellest, mida peaks meie riik suutma teha ja pakkuda, et nendes maailma kohale paiskuvates teadetes Eesti nimi rohkem kõlaks.

Eesrindlik ja edukas

Postimehe nägus paviljon asus kohe peasissepääsu juures ning selle ümber ja sees oli kogu aeg rahvast. Paviljon oli maakerakujulise katusega ja erksa valgustusega. Selles olid peale raadiojaama ja trükikoja ka toimetuse osa ning kirjastuse rohke ja mitmekesise raamatutoodangu näitus-müük.

Miks seda kõike tehti? Osaliselt kindlasti kirjastusühisuse ja ajalehe Postimees tutvustamiseks ning inimeste huvi ergutamiseks Postimehe vastu. Oli ju just sama aasta 25. aprillil kirjastusühisuse Postimees juhatuse peakoosolek otsustanud, et toimetusele tuleb muretseda uued ruumid, mis vastaksid ajalehe tähtsusele ja olulisusele.

Otsus tähendas suuri väljaminekuid ning kirjastusühisuse kõige kindlam tuluteenija oli ajaleht Postimees koos oma eri- ja lisaväljaannetega. Samas ilmus Postimees kõrvuti ja võidu kõigi teiste päevalehtedega ning uusi lugejaid lootsid kõik leida. Ajalehed ja ajakirjad aga alles otsisid enesetutvustuseks ja -reklaamiks uusi vorme ja võimalusi ning Postimees oli sel teel aastal 1921 eesrindlik ja edukas, tekitades teistes ajalehtedes sulaselget kadedust.

Postimehe toimetusele oli enesereklaamist märksa olulisem ettevõtmise idee: olla osa ümberringi kihavatest ning Eesti enesekindlust ja võimalusi esitlevatest suurpäevadest. Olla ise olemas, hoolimata sellest, mida selline ühekordne ettevõtmine maksab.

Postimees tunnetas õigesti, et muutunud olud nõuavad ajalehelt senistest veidi teistsuguseid samme. Et just ajalehe kohuseks on rahvale näidata, kuidas kõik see, mis sünnib kodus silma all või kaugel teisel pool maakera, saab sõnaks, mis jõuab üheaegselt paljudeni ning puudutab veidi teistsugusena uuesti seda elu.