Arseenitiigid ja pigijõgi: astu mööda Ida-Viru suurtööstuste mürgiseid jalajälgi (2)

Et saast ei saaks tulevikus levida kraavidest ja Kohtla jõest allavoolu Purtse jõkke, kaevatakse ligi 12 kilomeetri pikkusel lõigul reostunud pinnas välja ning puhastatakse. Lisaks rajatakse 4,2 km ulatuses jõele uus säng. Pinnase puhastamiseks on kaks võimalust – selle põletamine või komposteerimine.

Erra jõe pigiväljad

Kaldad on peaaegu kilomeetri ulatuses reostatud pigikihiga, mis on kohati isegi poole meetri paksune. Lisaks pigile on õlijääkidega saastunud jõe kallastel ja põhjas asuv muda. Kuna Erra jõgi voolab karstialal, siis on reostunud ka jõe maa-alused osad.

Tänu Kiviõli keemiakombinaadi tekitatud reostusele tuleb Erra jõe kaldaid puhastada peaaegu 5 km ulatuses ning korjata kokku 14 700 m3 pigist pinnast.

Purtse jõgi

Kuna reostunud Erra ja Kohtla jõed voolavad Purtsesse, siis jõudis saast ka sinna. Ja seda polnud üldse mitte vähe… Vahemikus 1980–1983 sattus Kohtla jõe kaudu Purtsesse 500–800 tonni ühealuselisi fenoole aastas. Tänu sellele ületas vähki tekitavate fenoolide sisaldus vees 2300-kordselt lubatut!

Aga see pole veel kõik. Purtse jõest on leitud ka õlijääke, elavhõbedat ja kaadmiumi ning kogu see «ilu» on sinna jõudnud Kiviõlist ja Kohtla-Järvelt.

Kuna see kõik on ladestunud mutta ja setetesse, tuleb need lihtsalt eemaldada. Aastaks 2022 kaevatakse kokku 1,4 kilomeetri ulatuses Purtse jõe kallastest välja 10 000 m3 pinnast. Maksma läheb see vähemalt 20 miljonit eurot.

Purtse jõe tuleviku osas annab lootust see, et juba 2004. aastal püüti seal üle aastakümnete esimene lõhe.

Põlev Kukruse aherainemägi

Kohtla-Järve linnaosa Kukruse peidab end 800 000 kuupmeetrise mäe taha. Austrias Salzburgi linna ääres kõrguvaid mägesid meenutava vaate eest tuleb paraku maksta hingehinda. Ja seda sõna otseses mõttes - see aherainehunnik läks põlema juba 1967. aastal ning ta eritab tänaseni hingematvat suitsu, mis meenutab mõnd nõukaaegset puidukaitsevahendit.

Tagantjärele võib vaid imestada, et mida – kui üldse – mõtles inimene, kes arvas, et mõistlik on kuhjata suurde hunnikusse põlevkivi ja paekivi segu. Tänaseks teame, et selles kokteilis on juhtumisi ka püriit, mis niiskuse toimel oksüdeerub. Protsessist tekkiv soojus süütas põlevkivi ja kuna mägi on täpselt kaevanduse kohal, siis on tagatud ka piisav hapniku ligipääs! Kohtades, mis õhku ei saanud, algas aga kuumuse tõttu looduslik utmine ning lõpuks jõudis välja «higistatud» põlevkiviõli suisa põhjavette.

Põleva mäega polegi muud teha, kui seda kiht-kihilt «koorida». Ära kärsanud ja õlijääkidega saastunud materjal viiakse Vaivara jäätmehoidlasse, ülejäänud osa tõstetakse täpselt vana mäe kõrvale.

Et ka uus mägi põlema ei läheks, tehakse talle tihendatud tuhast õhukindel põhi. Jäätmed kaetakse veekindla bentoniitsavi kihiga, mille otsa tuleb kiulisest plastist drenaažimatt. Selle peale pannakse 70 cm pinnast ja siis veel 30 cm mulda, milles kasutatakse ka töödeldud reoveesetet. Kõige peale külvatakse aga muruseeme ja istutatakse puud.

Kui 800 000 kantmeetrit pinnast on pärast 4 aastat ja 8 miljonit eurot teise kohta jõudnud, võime öelda, et sellise sisuga mägi tõsteti ringi maailmas esmakordselt.

Kroodi arseenioja – väike aga mürgine

Keset Maardu linna asuv oja ühendab Maardu järve Muuga lahega. Nõukogude ajal paisutati oja osaliselt tiigiks ning samas kõrval asunud fosforiiditööstus lasi sinna tootmisjäätmed. Koos sademete ja Maardu järvest saabunud veega jõudis osa saastast Läänemerre, osa aga jäi tiigi põhja mudasse.

Kuna Kroodi oja põhjas leidub naftasaadusi, arseeni, tsinki ja vaske, tuleb muda välja kaevata ning läbi põletada. Tööde täpne maht veel selgub, kuid on tõenäoline, et saastunud on üle 100 000 m3 setteid.