Tiit Kolk: palju kulu, vähe kasu

Riigikogu võttis 2010. aasta veebruari lõpus vastu otsuse, millega muutis seaduseks Eesti Energiale makstava 38,5 miljoni eurose iga-aastase toetuse 20 aasta jooksul uute põlevkivikatelde ehituseks väljalangevate katelde asemele. Kokku 20 x 38,5 = 770 miljonit eurot elektritarbijate raha, milleta seda investeeringut on võimatu teha ja Eesti strateegilisi huvisid kaitsta.

Hiljuti teatas Eesti Energia, et katlaehitajaks on valitud firma Alstom ning asi seisab ainult riigiabi loa taga. Raha on vaja veidi rohkem, miljard eurot.

Miljard eurot on Eesti mõõtkavas ülisuur investeering, suurusjärku arvestades lausa gigainvesteering. Meenutame võrdluseks kas või 2006. aastal populismihoos toimunud Eesti Raudtee tagasiostu, milleks kulus «ainult» 150 miljonit eurot maksumaksja raha. Kuna eurod tulevad tarbijate taskust, meie vägagi piiratud võimalustega majandusruumist, on enne kopa maasselöömist viimane aeg elektrijaama ehitust kui investeeringut kriitiliselt hinnata, arvestades muu hulgas ka kümnekuulist vaba elektrituru kogemust.

Millise turujõu annab 600 MW?

2010. aasta vaba elektriturg tegi kõigile hästi selgeks, et elektri hinda Eestis ei kujunda Eesti Energia ega konkurentsiamet, vaid vaba turg ja börs Nordpool. Sai selgeks, et ka siis, kui Eesti Energia täisvõimsusel toodab, ei ole elektri hind madalam kui siis, kui ta toodab poole võimsusega.

Samuti on selgunud, et lähipiirkonna vaba elektriturg on nii suur ja elektritootmine sellel nii tohutu võimsusega, et ka siis, kui kogu elektritootmine Eestis ära lõpetada, väheneb tootmine sellel ühisturul vaid tühise protsendi võrra. Ja vastupidi, kui keegi suurtest tegijatest oma jaamu põhja pool remondib, on meie elektri hind laes sõltumata Eesti Energia töösolevate katelde arvust.

Koormamata lugejat tootmisvõimsustega meil ja börsi hinnapiirkonnas (praegu Soomes-Rootsis-Norras-Taanis-Eestis), võib väita, et plaanitava 600 MW elektrijaama osa piirkonna koguvõimsusest on alla protsendi ega saa kuidagi olla selles piirkonnas elektri turuhinna mõjutaja või veelgi enam, stabiliseerija.

Lihtsamalt väljendades – me maksame 770 miljonit eurot, kuid ei saa seeläbi odavamat elektrit kui siis, kui me midagi ei maksaks ja uusi katlaid ei ehitaks.

Läbi elektri madalama hinna see investeering end tarbijate-investorite jaoks ära ei tasu.

Lugegem lihtsustatult tarnekindluseks võimalust tarbida igal ajal mõistlikult volatiilse turuhinnaga (mõistlikult kõikuva turuhinnaga – toim) elektrit. Tarnekindluse tagavad piisavad elektriühendused piirkondade vahel ja piisav tootmisvõimsus, mis on hajutatud ja baseerub erinevatel kütustel.

2014. aastaks rajatakse ELi toel Eesti ja Soome vahele teine kaabel, mis suurendab riikidevahelise ühendusvõimsuse Eesti tiputarbimise võimsuseni. Ühendus võimaldab vajadusel kogu tarbimise katta ainult Soome elektriga. Soomel on omakorda võimsad ühendused Rootsi, Norra ja Venemaaga.

Lisaks on Eestil võimsad ühendused Läti, Leedu ja Venemaaga, kel omakorda ühendused naaberriikidega. Kokku on Eesti ühenduste võimsus umbes kolm korda suurem, kui on Eesti tiputarbimine. Nagu eespool öeldud, on Eesti lähipiirkond nii suure tootmisvõimsusega, et investeering Narva kateldesse mõjutab elektri tarnekindlust sama palju kui uus Narva õlitehas nafta tarnekindlust maailmaturul.

Kõigele lisaks ei saa hüpoteetilises kriisiolukorras avatud turul tegutsev Eesti Energia mingil viisil eelistada Eesti tarbijaid (kes investeerisid), vaid tarnib neile ostjatele, kes suudavad elektri eest kõige rohkem maksta (müües börsil), või ostjatele, kellega on sõlmitud pikaajalised kokkulepped.

Järelikult, tarnekindlust see investeering tarbijate-investorite jaoks ei paranda.

Eesti Energia ja majandusministeerium on tunnistanud, et uued katlad ei tasu end elektri müügiga ära, kuna seisavad suurema osa ajast elektri kõrge omahinna tõttu. Seetõttu ongi lisaraha vaja. Katlad pannakse tööle vaid siis, kui elektri hind turul kasvab üle teatud kriitilise piiri ja püsib seal.

Eesti Energia huvid

Tarbijate-investorite seisukohalt tähendab see, et investeering annab võimaluse tarbida keskmisest turuhinnast kõrgema hinnaga elektrit lühikese piiratud aja jooksul. Tundub jabur, aga nii see on.

Asjaosalistest pole keegi esitanud prognoose, mis juhtub tarbija jaoks elektri hinnaga juhul, kui uusi jaamu ei ehitata ja tarbijat toetusega ei koormata. Kas tarbija sel juhul kaotab või hoopiski võidab? Võib-olla on tarbija (ja majandusruumi jaoks) soodsam elektritarbimist lisanduvate toetusega mitte maksustada, vaid lasta äärmisel juhul mõned kuud aastas kallimat elektrit tarbida? Sellist arvestust ei ole avalikkusele esitatud.
Tõenäoliselt on jaama ehituse põhjuseks eelkõige Eesti Energia majandushuvid, mitte elektri tarnekindlus, hind, Eesti riigi strateegilised huvid või muu retoorika.

Eesti Energia juhtkond soovib, et ettevõtte tootmine, käive, varad, kasum ja tegevus kasvaks ja laieneks. Suures ettevõttes on võimsam tunne töötada ja võimalusi rohkem!

Nii peabki äriettevõtte juhtkond tegutsema, turuosa ja omanike vara kasvatama. Kui uut jaama ei ehitata, väheneb ju Eesti Energia tootmisvõimsus väljalangevate katelde tõttu kolmandiku võrra! Tuleb iga hinna eest ehitada, võimsust ja positsiooni ei tohi käest lasta!

Erinevalt vabal turul ja konkurentsiolukorras tegutsevast äriühingust kasutab riigile kuuluv monopol oma huvide kaitsmisel osavalt valitsuse ja seadusandja toetust. Kui põhitegevus ei tule majanduslikult välja, küsib omanikult (st riigilt) või tarbijalt raha juurde. Tellib ja veab läbi soodsama seaduse.

Kaitseb valitsusasutuste toel monopoolset seisundit põlevkiviäris ja tõrjub uusi tulijaid. Nõuab tasuta C02 kvoodi eraldiste suurendamist teiste ettevõtete arvelt, kuni kvoote veel tasuta jaotatakse. Takistab kolmandate riikide odava elektri importi Eestisse.

Selline on olnud Eesti Energia tegevus oma huvide kaitsmisel.

Kahjuks on majandusministeerium omaniku esindajana sellist tegevust seni igati toetanud, pidades ekslikult suure riigiettevõtte huve riigi (tarbijate ja kodanike) huvideks.

Tarbijate viimane lootus

Tarbijate õnneks on asi jäänud takerduma Euroopa Komisjoni taha. Niisuguseks toetuseks on tarvis Brüsselist saada riigiabi luba, mida ei ole vaatamata aastasele menetlusajale Eestile veel antud. Läti sai vastava loa kiiresti, kuid erinevalt Eestist korraldas Läti valitsus elektritootmise rajamiseks avaliku vähempakkumise, mille käigus selgitati välja väikseimat toetust vajav projekt. Eestis pole midagi sellist toimunud, tarbijate taskust tulev toetus määrati seadusega eksklusiivselt Eesti Energiale.

Kui selline luba siiski viimaks väljastatakse ning ülimalt kulukas ja ülimalt küsitava väärtusega investeering teoks saab, tasub tarbijatel vähemalt meelde jätta, kes olid selle otsuse taga Eesti Energia nõukogus, majandusministeeriumis ja riigikogus.

Millist tootmisvõimsust tarbija vajab? Tarbija vajab tootmisvõimsust, mis tuleb majanduslikult toime vaba elektrituru avatud konkurentsis ega vaja tohutuid toetusi. Tarbija vajab elektri hinda (koos toetuste ja lisatasudega), mis ei ole kallim kui naabritel. Tarbija vajab tootmisvõimsusi, mis on hajutatud, töötavad erinevatel kütustel ja kasutavad jääksoojust soojamajanduses.

Ehk siis seda, mis on kirjas elektrimajanduse arengukavas. Uue 600 MW põlevkivijaama ehitamine ei vasta ühelegi toodud tingimusele ja on tarbijale ülikoormav. Kondensatsioonirežiimil töötaval põlevkivielektrijaamal ei ole majanduslikku tulevikku. Ülikalli jaama ehitamise ainus põhjus ja seletus on elektritootja suur huvi seda ehitada.