/nginx/o/2016/05/16/5392205t1he9ed.jpg)
Saaremaal Leisi vallas Purtsa külas tuli metsaistutamise käigus välja üle 60 aasta maa sees olnud piimanõu, mis oli kunagi olnud metsavenna peidik. Tõenäoliselt kuulusid mannerg ja selle sisu legendaarsele metsavennale Aleksander Tuulingule.
Metsavenna asjad leiti aastaid hiljem mannergust (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aleksander Tuuling sündis 1920. aastal Pärsama vallas Linnuse külas. 1941. aastal mobiliseeriti ta Nõukogude armeesse, kuid ta andis end Velikije Luki all vangi ja astus Saaremaale naasnuna Omakaitsesse. Pärast Saaremaa okupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944. aasta sügisel elas mees oma vanemate talus.
9. veebruaril 1945 pidas 131. laskurdiviisi vastuluure osakond Tuulingu Nõukogude armee desertöörina kinni. Tuuling hakkas vastu, surmates 131. laskurdiviisi sõjaväelase Džongeradze, võttis tema automaadi ja põgenes metsa. Nõukogude julgeoleku andmeil varjas ta ennast algul heinaküünides, kuid 1945. aasta novembris ehitas koos kaaslastega Kaarma vallas Piila soos endale punkri.
1946. aasta 3. märtsi hommikul ajas metsavennad üles korstnast sisse visatud granaat. Samal ajal avasid ründajad läbi punkriukse tule automaatrelvast. Ootamatus rünnakus sai raskelt haavata üks metsavendadest, kes lahingu käigus suri. Metsavennad kasutasid ära rünnaku vaibumise ja põgenesid. Arhiiviandmete põhjal kaotas kolm punkri ründajat elu, viis julgeolekutöötajat ja piirivalvurit said haavata.
1946. aastal varjasid Piila soolahingust eluga pääsenud Aleksander Tuuling ja Arteemi Mets (1917–1997) ennast koos, käies tihedalt läbi ka Saaremaa tuntuima metsavenna Elmar Ilbiga (1919–1950). Julgeolek lugeski Tuulingut esimestel sõjajärgsetel aastatel Ilbi salga liikmeks. Agentuuriandmeil lõpetas ta suhted salgaga hiljemalt oktoobris 1948, kuna olevat olnud kaaslaste suhtes üsna kriitiline ja rahulolematu.
Sama aasta novembrist alates on Tuuling julgeolekus registreeritud juba n-ö üksikbandiidina. Tõenäoliselt tekkisid tal Ilbiga ka teatud autoriteediprobleemid, sest Tuuling olevat Ilpi intelligentsuselt ja liidriomadustelt ületanud.
Tuulingut on kirjeldatud kui haritud ja väga osavat konspiraatorit. Ta olnud naiste lemmik – liikuv ja üliettevaatlik ega avanud teistele oma tõelist olemust. Iseloomult, silmaringilt ja hariduselt oli ta Ilbist väga erinev. Mõlemad hoidsid pigem omaette, olles ka teineteise suhtes valvel.
Julgeoleku andmetel varjas Tuuling ennast pärast Metsa arreteerimise mõnda aega üksi ning leidis siis uue paarimehe, kes tabati 1951. aasta kevadel.
Kuni surmani oli Tuuling liikunud jälle üksi. Surma sai ta 12. mail 1953 Kaarma vallas Piila soos, kui julgeoleku mõrvaragent hüüdnimega Endine ta ilmselt une pealt tappis.