Legaalselt illegaal ehk päev kodutu aafriklase elus (19)

PPA klienditeenindaja viipab käega - Sall, Conde, Traore ja Cisse on juba tuttavad. «Omad» illegaalid. Nad seavad end diivanile sisse. Kiirustada pole kuhugile. Fuajee on soe ja veeautomaadist saab joogipudeli täita. Hetke pärast tuleb fuajeesse ka menetleja, kes saab seal samas asjad ära aetud – kõigil tuleb allkiri anda.

«Kus on Harku?» paluvad Põhja prefektuuris passivad aafriklased endale kaardilt näidata. Lisaks teeme kindlaks supiköökide asukohad, kuid kõikidele politsei poolt antud aadressidele neil meestel asja polegi – mõnes kohas on toiduabi vaid kohalikule, teises kohas dokumendi alusel.

«Ühiskaart on elanikele, aga teie olete illegaalid»

Menetleja on kena naisterahvas, kuid karmi moega. «Meil oleks vaja rohelist kaarti,» kurdab Sall. «Roheline kaart on ainult elanikele. Teie olete siin il-le-gaal-selt!» vastab politseiametnik. «Ma tean, miks sul on vaja seda niimoodi öelda?»

Kui mehed uurivad, kuidas on neil ilma ühiskaardita võimalik probleemideta politseis käia, soovitab naisterahvas külmalt oma jalgu kasutada. «Ta on täitsa hull!» kommenteerivad guinealased.

Politsei on 2014. aasta lõpust vaeva näinud, et teha kindlaks ebaseaduslikult üle kagupiiri tulnud meeste isikud ja nad siis tagasi koduriiki saata. See pole õnnestunud. Seejuures pole mehed ka ise politsei tööd lihtsamaks teinud. Vastupidi, tagasisaatmise kartuses on PPA kinnitusel koostööst hoopis keeldutud ja andnud valeinfot. Nad on sellises olukorras enda süül, leiab PPA. Ei tasu siis poisse ka hellitada ühiskaardi või köharohuga. Ka viimane jääb Sallil saamata. Ametnik pakub, et Sall võib Harku kinnipidamiskeskusesse arstile minna.

«Tegelikult on inimesena ta väga tore, aga seadused ja töö muudavad ta selliseks,» ütleb Sall politseiniku kohta.

Just Harkus ilmnes vajadus rohelise kaardi järgi. Tallinnast sinna Condele vajaliku kehakreemi järgi sõideti probleemideta, aga tagasi ei olnud bussijuht guinealasi ilma ühiskaardi või rahata nõus vedama. «Õues oli külm, keeldusime maha minemast.»

Veider on kuulata, kuidas kodutute varjupaigas elavad aafriklased muretsevad niivõrd ühiskaardi olemasolu pärast. «Meil on piinlik. Kõigil on, kõik piiksutavad. Meie tuleme sisse ja kõik vaatavad. Siis me istume maha nagu mühakad. Me ei taha sellised olla, me ei taha sellist muljet endast jätta,» ütleb Sall.

«Esialgu käis politsei neli päeva varjupaigas vaatamas, kas me ikka lähme sinna ööbima. Siis löödi käega, las nad olla. Võib-olla nad arvasid, et me anname alla ja tahame Eestist ära minna,» ütleb Sall. Sellist plaani vähemalt praegu pole. Mingi hea põhjus peab noorel inimesel olema, kui ta kodumaale pöördumise asemel on nõus pigem Eestis kodututega nari jagama.

Umbes tunnike päevast saab politsei diivani peal ära raisatud. Siis otsustab nelik ühte Tallinna kaubanduskeskusesse sõita. Passima, tiksuma, ootama. Passides on need mehed viimased poolteist aastat oma elust veetnud.

Kahetsevad rännakut

«Kas sa oskad nõu anda, kuidas Eestis inimestega käituda, kui tahad olla viisakas?» küsib Sall bussis. «Olge nagu olete. Eestlastega suhtlemine tuleb teil hästi välja – kõige parem on mitte suhelda,» viskan nalja, millest guinealased on juba aru saanud.

Tegelikult on mehed tõesti paari nädalaga tänaval juba ise sotti saanud, mis loom see eestlane. Ühistranspordis püüavad nad esialgu pilku, kuid tagasihoidlikuks jäädes ei panda neid hiljem peaaegu tähelegi. Kaubanduskeskuses üritavad nad «sulanduda massi». Selleks ei viibita ühes kohas väga kaua. Istutakse vaikselt nina oma telefonis, kuhu on sisse ostetud Smart kõnekaardid. «Tere-tulemast, see siin on minu kontor,» osutab Conde ühele poepingile ja naerab. Huumorimeel on kõigil säilinud. Tööst rääkides kostub aga kibestumus – «sinul on töökoht», «sina saad tööl käia», «sa elad normaalses riigis». Hakkan seda isegi rohkem hindama.

Kaubanduskeskustes aega surnuks lüües proovitakse püüdlikult mitte teisi häirida – muidu polekski kohta, kus olla.

Kell on saamas 12 ja passimine hakkab mind ja fotograafi nüristama. Ootamine – see ongi vist kõige nürim asi maailmas. Sall muigab teadvalt, kui seda ütlen. Mida nad 18 kuud Harkus tegid? Magasid, palvetasid, vaatasid kella…ja kohalikke telekanaleid. See on ka põhjus, miks teavad guinealased, kes on Eston Kohver, mis on Eesti pagulaskvoot ja miks linna- ja riigivõim omavahel läbi ei saa.

«Nüüd, kus ma seda kõike tean, siis ma olen ikka olnud väga rumal,» ütleb Sall, kes proovis vahendajate abiga 2014. aasta novembris salaja Venemaalt Eestisse tulla. Vaid mõni aeg varem oli röövitud Eston Kohver ja piir PPA luubi all. Kogu kamp jäi vahele. Euroopasse pääsemine osutus palju keerukamaks kui inimsmugeldajad olid lubanud.

Tunni aja pärast lähme uude kaubanduskeskusesse – seal on hea koht telefonide laadimiseks. Bussis osutab Sall vanemale meesterahvale. «Tema elab meiega koos varjupaigas.» Sel kellajal suunduvad kõik asotsiaalid lähemale keskusele, kus jagatakse toiduabi. «Ta on meie sõber,» ütleb Sall. «Millal nad koju saadetakse juba? Jube tüütud on!» küsib see «sõber» mult kui bussist maha saame.

Toiduks halal-nuudlid

Kella 13 paiku saab nelik minna lõpuks oma nuudlipaki järgi. Poisid on moslemid, mis tähendab, et kodututele jagatavat suppi nad süüa ei tohi. Liha seal sees pole halal (lubatud – toim.). Teadupärast võivad moslemid süüa liha vaid siis, kui loom on tapetud islami kombekohaselt (tapja peab loomast vere välja laskma). Tavaliselt võtavad nad oma nuudlid ja kalakonservi kaasa ja lähevad siis Keevise tänavale Eesti Islami Keskusesse. «Selle aja jooksul me pole vaid kaks korda sinna jõudnud,» ütleb Sall.

Nuudlid on saanud kodututele moslemitele päästerõngaks, sest halal-suppi Eesti kodututele ei pakuta.

Täna aga süüakse koos teiste elu hammasrataste vahele jäänud inimestega. Keevise tänavale minnakse hiljem. Illegaalid, kel vajalikud ühistranspordiliinid ja peatused juba üsna selged, sõidavad pärast lõunat hoopis linna teise otsa – Tallinna toidupanga lattu. Tööle.

«Nad on tublid poisid,» ütleb Tallinna toidupanga logistika koordinaator Agnes Ojakivi. «Teist korda abis meil.»

Lattu on kokku tulnud rahvusvaheline seltskond – lisaks aafriklastele ka näiteks mormoonid Ameerikast. Üheskoos komplekteeritakse toidukaste puudust tundvatele peredele, mille aafriklased siis seina äärde tõstavad.

Ojakivi sõnul pöördus toidupanga poole üks politsei töötaja, kes uuris, kas illegaalidele oleks mingit tegevust pakkuda, et 18 kuud kinnises asutuses olnud noored mehed saaksid töö tegemist harjutada. Pärast 1,5 tunnist komplekteerimist saavad mehed ka veidi nosimist. Eelmine kord anti banaane.

Kella 16 paiku saab lõpuks minna islami keskusesse või mošeesse, nagu poisid seda ise kutsuvad. «Seal saame palvetada ja puhata. Olla vaikuses,» sõnab Sall. Mõnikord saab seal unevõlga täis magada. «Solarises või Ülemiste keskuses ei oleks ju viisakas…»

Kell 18 paneb aga keskus uksed kinni ning aafriklased on jälle lindpriid. Tuleb teha jälle üks kaubanduskeskuste ring kuni ka nende uksed suletakse. Kodutute varjupaika longitakse tagasi alles hilisõhtul. Vana hea «sõber» on juba kohal ja pahurdab, et aafriklased öörahust kinni ei pea.

Kaua nad niimoodi jaksavad? Sall usub, et saab paar nädalat veel hakkama küll, kuid arvab, et PPA peab nelikule mingi lahenduse leidma. «Tahaksime jääda Eestisse, tahaksime õppida,» väidab ta, ehkki nendib ka, et pea kaks aastat tagasi pidi Eesti nende teekonnal olema vaid väike läbisõidupunkt, mis päevaga selja taha jääb. Teel oldi ikkagi Skandinaaviasse, kus usuti olevat parem elu. Samal ajal ei taotle mehed ei Eesti elamisluba ega ka näiteks asüüli. Salli sõnul tähendaks asüüli palumine, et menetluse ajaks tuleb uuesti Harkusse suletud uste taha istumina minna. Nii on lõhkise küna ees nii Eesti riik kui ka aafriklased ise.

Toidupangas saab tööl käia kaks korda nädalas.