Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/25/6590489t1h2f67.jpg)
/nginx/o/2016/04/29/5316647t1h539f.jpg)
Otsustan läbi teha tänavuse Võhandu maratoni sada kilomeetrit tavalise sõudepaadiga ja täiesti üksi – et olla esimene, kes sellist asja üritab. Selleks laenan vend Jaanuselt väikese kalamehepaadi ning võtan maapealseks abiks naise, tütre ja sõbra.
Start. Hommikul on ilm kurjakuulutavalt tinane ja lörtsisajune. Stardis Tamula järvel hakkab silma tohutus koguses süstasid, kanuusid, kajakeid, kanuusid, rafte ehk kummipaate, SUPe ehk mõlaga lükatavaid lainelaudu jne – kokku ligi 700 alust. Sõudepaate on lisaks minu omale veel vaid üks: pikk, peenike ja tumeroheline. Selle meeskonna moodustavad Marek Saarekanno ja Ivar Praks, kes etteruttavalt öeldes lõpuks ka meie klassis võidavad. Kummipaadid, sõudepaadid jt «aeglased» kamandatakse järvel ulpiva purjejahi juurde.