Süstaga saari avastama

Mitmel pool maailmas on tehtud päikeseloojangutest lausa turistilõksud, meil aga mitte. Kuigi põhjust oleks kuhjaga – kulgeb ju siin kogu vaatemäng kaunilt ja aeglaselt. Ja kui keegi ei malda seda ilu maa peal imetleda, jõuab ta maagiat ja erakordsust hoomata süstaga merel aerutades. Okupatsiooniamneesias on paljudel meelest läinud, et meil on nii palju võrratuid eriilmelisi saari. Näiteks saartest pärlikee, mille moodustavad Koipsi, Rammu, Aksi, Prangli, Keri. Nagu merel ei leidu kaht täpselt samasuguse ilmaga päeva, on ka iga saar ainulaadne ning igal käigul uus. Kõigest sellest osa saada on imelihtne – istu vaid süsta ja sõua merele.

Paljud loevad süstahooaja alguseks aprillis toimuvat sajakilomeetrist Võhandu maratoni ning lõpuks Matsalu ja Emajõe maratone septembris. Osa varitseb hetki, mil veetase on jõgedes lumesulamisvee tõttu tavapärasest kõrgem. Sel ajal saab ka suhteliselt õrna meresüstaga julgelt jõgedele minna, kartmata, et kivid selle katki teeksid. Kuid kõrge vee pidu ei kesta Eesti jõgedel kaua ja meresüst sobib kõige paremini siiski merele, jõel võiks eelistada jõesüsta või kanuud. Suurem merematkade hooaeg algab igaühe külmataluvuse järgi, palju retki toimub juba mais, aga enamik siiski suvekuudel.

Heast sõbrast algab sõit

Algajale pole süstasõit soolotegevus, esimene kord merele minnes vajad kindlasti head kaaslast ja matkajuhti. Juba vilununa, kui oskad juba ka ilmaolusid hinnata, võid loomulikult omapäi merele minna, kuid ka siis on seltsis alati lõbusam ja turvalisem. Külma veega ei soovita aga üksinda isegi jõele minna.

Ka paljud edasijõudnud seiklejad eelistavad minna merele giidiga, sest meri on meri – alati võib ette tulla ootamatusi. Jõge ega siseveekogu ei maksa samuti alahinnata, vee peal tegutsedes peab eri stsenaariumiteks nii vaimult kui ka varustuse poolest valmis olema. Mina austan merd ja olen kogenud tema tujusid. Hakatuseks tasub endale veel liiklemise ohutusreeglid ja süstatehnika ABC selgeks teha. Enne veele minemist ka aerutamist lihvida, tunnetust parandada ning kindlasti kuhjaga austust mere (või mõne muu veekogu) vastu kaasa võtta.

Mõnele silmaga nähtavale saarele jõuda pole kuigi raske, kuid saarelt mandrile vaadates võib kõik võõras tunduda ning kindlus kaduda, kuhu siis õieti suund võtta. Tänapäeval kasutavad paljud GPSi, ent merel ei tasu üksnes tehnikale lootma jääda. Mis saab siis, kui aku tühjaks läheb? Kuid juhtuda võib muudki, näiteks ilmub täiesti ootamatult nii paks udu, et ei näe paari meetritki ette. Veesport pole kindlasti ala, mis rumalat hulljulgust salliks.

Elu merematkade laiuskraadil

Eestis teeb merel matkamise kergemaks hästi toetav loodus ja paljude muude põnevate piirkondadega võrreldes on siin muidki eeliseid. Kas või see, et õhtupäike kaob tasapisi. Järsk pimeduse saabumine on alati ohtlik. Meil aga kestab mõnus videvik, mil päike kuus kraadi horisondi tagant kumab ja teed näitab, nii et enne kottpimeduse saabumist jõuad alati sobiva randumiskoha leida. Eestis küll esinevad hoovused, tõusud ja mõõnad, kuid need on oluliselt väiksemad kui näiteks Austraalias. Samuti ujub sealses soojas ookeanis värviliselt kumavate korallide vahelt süsta alla nii mõnigi verejanuline hai. Meil meres murdjaid ei leidu, võrreldes maailma mitmekesise faunaga oleme ikka väga turvaline nurgake, ei mingeid haisid, madudest ja krokodillidest rääkimata. Vulkaane pole, maa ei värise, loodust austavalt saab telkida pea igal pool – suisa paradiis. Patuasi oleks sellise luksuse juures väheste soojakraadide ja rohkete sääskede üle kurta.

Tunne tuuli, tea laineid

Kui plaanid saada tõeliseks meresõbraks, alusta põhjalikust ilmaga tutvumisest. Väga oluline on saada enne mereleminekut usaldusväärset infot tuule suunast, kiirusest ja laine kõrgusest. Ilm võib paiguti tunduvalt erineda, on tähtis, et oleksid kursis just piirkonnaga, kuhu minna plaanid. Kui on antud tormihoiatus või oodata tugevat tuult, jäta minemata, sest meri nalja ei mõista!

Omaette seltskond on hulljulged lainehundid, keda tõmbab just metsik meri, aga sina ära lase end ahvatleda. Need vennad on väga suurte kogemustega, tunnevad oma võimeid, tuuli ja laineid ning oskavad asju ette näha.

Meri annab head õpetust selle kohta, et elus on kõik pidevas muutumises. Loomad ja linnud tajuvad väga hästi ilma muutumist ning see oskus teravneb ka loodusmatkajatel. Kes vaadata oskab, märkab mere ja tuule märke. Olen nii mõnigi kord olnud rühmaga päikesepaistelisel peegelsiledal veel ning teisi kiiremini sõudma utsitanud. Keegi neist rõõmsatest tegelastest ei saa aru, miks, aga mina tunnetan, et torm on lähedal.

Pikema retke korral tuleks oma plaanidest merevalvekeskusele või piirivalvele teada anda – mitu süsta läheb, kui pikaks ajaks ja mis plaanis on. Kuid tähtis on ka teatada oma randumisest, sest muidu võib piirivalve teid hiljem otsima hakata.

Harukordne kukerpall

Paljude süstakirge kahandab hirm võimaliku ümbermineku ees. Ega keset merd vette sulpsatamises ju tõesti ülemäärast romantikat ei ole. Enamasti on neid hirme kerge maha võtta teatega, et tavalise laiapõhjalise matkasüstaga peab ikka väga palju vaeva nägema, et seda ümber saada. Olen seda päästmiskoolitustel korduvalt kogenud.

Juhtumeid, kui keegi nende matkal süstaga ümber läheb, esineb ülimalt harva. Siiski tasub turvalisuse kindlustamiseks ka selleks harukordseks ja ebatõenäoseks stsenaariumiks valmis olla nii vaimult kui varustuselt. Väärt abimees on pump, millega vesi süstast välja pumbata ning retk võib jätkuda. Ühest süsta valitsev edasijõudnu võib loomulikult teha ka täiskukerpalli, mida nimetatakse eskimo pöördeks.

Tänapäeva kiires rööprähklemises on täieliku kohalolekutunde saavutamine tihti päris raske. Võin öelda, et süstaga merel õnnestub see justkui iseenesest. Mõte ei saa ekselda minevikus ega unistada tulevikust – keha mõistab, et pead olema kohal, muidu võid kaotada tasakaalu.

Ja kui inimene on tõeliselt kohal, siis puhkab ta kõigest muust välja, seega on merel käimine justkui meditatsioon, imeline kosutus vaimule. Ja eriti kirka elamuse saad, kui on võimalus mõnele väikesaarele ööbima jääda, tähistaeva all lõkke ümber istuda ja meelerahu täielikult üles leida.

Loo autor on töötanud 10 aastat meresüstamatkade giidina, osalenud ka paljudel süstamaratonidel, sh läbinud korduvalt 100 km Võhandu maratoni.

Mida vajad süstaga merele minnes?

Paariline, peakate, pump, varuaer, nöör, telefon, veekindel kott telefonile, kompass, kaart, vahetusjalatsid, veepudel, päikesekreem ja hea tuju.

Enne mereleminekut teavita merevalvekeskust põhjarannikul 619 1224; läänerannikul 454 9700, vaata lisa veeohutus.ee.

Kui tunned end paremini seltskonnas, aitavad matkakorraldajad: Reimanni retked (retked.ee),

Kajakimatkad merel (kajakimatkad.com, Nipernaadi Reisiklubi (nipernaadi.ee), Sea Kayaking Estonia (seakayakingestonia.com), Seiklusfirma 360 kraadi (360.ee), Seikle Vabaks matkad (seiklevabaks.ee), Kormoran Kajak (kormoran.ee), Aktiivne Puhkus (aktiivnepuhkus.ee).

Hea teada:

Süst on iidne meresõiduvahend ja paljude allikate põhjal on neid kasutatud üle 4000 aasta.

Eestis aetakse siiamaani sageli segamini süsta, kajaki ja kanuud. Kajak ja süst on sünonüümid, süst lihtsalt Eesti iidne nimi. Kanuu on hoopis teistsugune alus, mis on ideaalne jõele, aga ei sobi merele.

VALIK VÕISTLUSI VEE PEAL:

Võhandu maraton (vohandumaraton.ee)

Lahemaa maraton Eesti MV mereaerutamises (retked.ee/lahemaa-maraton)

Slaalomi Balti KV etapp Jägalal (skpirita.ee/Balti-karikas)

Leevaku slaalom (ekstreempark.ee)

Türi–Tori kiirlaskumine Pärnu jõel (matkahunt.ee)

Tänassilma paadisprint (paadisprint.spordikanal.com)

Põltsamaa jõemaraton (freestart.ee)

Laimjala Aeruramm (aeruramm.ee)