Raport: Venemaa ohtu tuleb selgelt teadvustada

Raport on täienduseks riigikaitsekomisjonis mai alguses valmivale raportile «NATO heidutus Läänemere piirkonnas hetkeseis ja perspektiivid».

Komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sõnul oli raporti eesmärk välja selgitada parim viis, kuidas saavutada ja säilitada püsiv strateegiline tasakaal Läänemere piirkonnas, mis minimeeriks Venemaa avaliku või varjatud agressiooni ohu piirkonna riikide suhtes.

Raporti koostanud RKK teadurid Kalev Stoicescu ja Henrik Praks nendivad avasõnas, et viimasel kümnendil on kujunenud uus reaalsus, mis on põhjalikult halvendanud Euro-Atlandi ruumi julgeolekuolukorda.

«Venemaa järgib aina agressiivsemat läänevastast revisionistlikku poliitikat ning on kerkinud taas otseseks ja avalikuks ohuks NATO-le,» seisab raporti tutvustuses. Lisaks tõdevad ülevaate koostajad, et Kreml ei ilmuta vähimatki kavatsust muuta oma Läänega vastasseisule üles ehitatud poliitikat ega senist militariseerimiskurssi, ja seda eriti läänesuunal.

Seetõttu püüdsidki teadurid välja selgitada parima viisi, kuidas saavutada ja säilitada püsiv strateegiline tasakaal Läänemere piirkonnas, mis minimeeriks Venemaa avaliku või varjatud agressiooni ohu piirkonna riikide suhtes. Sealjuures on tähelepanu keskmes piirkonna kaitse ja heidutus Venemaa suhtes eelkõige liitlaste lahinguvalmis tavajõudude abil, mis peavad viibima või olema valmis siirmiseks NATO kirdetiivale.

Raportis antakse ülevaade heidutuse rollist meie piirkonnas ning nii NATO kui Venemaa sõjalisest seisundist. Viimases osas toovad autorid muu hulgas välja, et alates 2009. aastast on Venemaa Georgia vastu suunatud agressioonidest õppides käivitanud ambitsioonika relvajõude kaasajastamise programmi, kiiresti kaitse-eelarvet kasvatanud pidanud suuri õppusi ning paigutanud oma kõige uuemad ründerelvastuse süsteemid Lääne sõjaväeringkonda.

Samuti on idanaaber jätkanud NATO liikmesriikide üllatamist, provotseerimist ja ähvardamist ning korduvalt edastanud liitlasriikidele ähvardavaid «tuumasõnumeid».

Analüüsides nii Venemaa kui NATO tegevust meie piirkonnades, jõudsid autorid järeldusele:

• Venemaa ohtu tuleb selgelt teadvustada, seda tuleb pidada pikaajaliseks strateegiliseks probleemiks ning sellega tuleb igakülgselt arvestada NATO kaitseplaanimises ja alliansi tulevases seisundis Läänemere piirkonnas.
• NATO peab tunnistama, et teda ei seo enam Venemaa suhtes mingi kohustus hoiduda oluliste lahingujõudude paigutamisest idapoolseimate liikmesriikide territooriumile.
• Venemaa tuumaretoorikale tuleb vastu seada selged signaalid, et piiratud tuumakonflikt ei ole mingil juhul mõeldav. Mis tahes Venemaa tuumavõime kasutamine, kui piiratud see ka ei ole, muudaks tingimusi ja käivitaks tuumarelvaga reageerimise.

«Lääs ei ole olnud võimeline takistama Venemaad ründamast naabreid ega kasutamast sõjalisi vahendeid poliitilise ja majandusliku kasu saavutamiseks isegi nii kaugel nagu Süürias. NATO üldine heidutus ei pruugi takistada Venemaad alustamast uut «lokaalset» sõjalist avantüüri isegi NATO liikmesriigi vastu, eriti Läänemere piirkonnas.

See võib autorite arvates juhtuda siis, kui Kreml näeb enda ees avanevat soodsat juhust või mängib ekslikult NATO otsusevõimetuse ja sõjalise nõrkuse peale piirkonnas. «Seepärast peab Venemaa nägema konkreetseid tõendeid liitlasvägedest, mis on valmis heidutuseks.» Autorid nendivad ka, et ehkki kindlustunde suurendamine on osa heidutusest ja kaitsest, siis sellest üksi ei piisa.

Seega pakuvad autorid välja, et NATO sõjaline seisund Läänemere piirkonnas peab kujunema selliseks, et see vastaks heidutuse põhimõtetele ning alliansi kaitseplaanimine peab rohkem keskenduma tõkestusheidutusele ja adekvaatsele ettenihutatud kohalolekule Balti riikides, Poolas ja Läänemere piirkonnas.  Samuti leiavad nad, et allianss peab lisaks liitlasriikide maavägede kohaloleku suurendamisele Balti riikides ja Poolas suurendama ka siin paiknevat õhuväge ning looma jõulise kohaloleku Läänemerel.

Loe raportit siit!