Tänavu võib küttida 42 hallhüljest

Hallhülge arvukus hakkas Läänemeres 20. sajandi alguses langema, kui kasutusele võeti varasematest täpsemad ja suurema laskeulatusega vintrelvad ning hüljeste küttimise eest maksti kohati ka preemiaid. Sajandi alguses oli neid umbes 100 000, kuid sajandi teises pooles sattusid nad väljasuremisohtu, kui mõju hakkasid avaldama ka Läänemeres olevad  keskkonnamürgid. 1972. aastal hallhüljeste küttimine keelustati. «Tänaseks on hallhüljeste arvukus taas kasvamas ning sarnaselt Soome ja Rootsiga lubab Eesti taas mõõdukat küttimist,» selgitab Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Roland Müür.

Hüljeste küttimise peamiseks argumendiks on soov reguleerida hüljeste arvukuse kasvu ja sellega ka nende poolt kalandusele tekitatavaid kahjusid. Samuti ka vajadus likvideerida probleemisendeid, kes regulaarselt kindlas piirkonnas püüniseid kahjustavad. Teiseks argumendiks on ka väikesemahulise hülgeküttimise traditsiooni taaselustamine.

Jahti on lubatud pidada väljaspool poegimise ning poegade imetamise ja iseseisvumise aega – 15. aprillist 31. detsembrini. Jahti võib pidada kehtiva jahitunnistuse ja läbitud suuruluki laskekatsega jahimees.

Tänavune hülgejahikvoot on jaotatud kolme piirkonna vahel: Liivi lahes 30, saarte põhja- ja läänerannikul kuus ning Soome lahes kuus looma. Küttida ei ole lubatud kaitsealadel, kus üheks kaitse-eesmärgiks on kas hall- või viigerhüljes.