Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/14/5262087t1h8a81.jpg)
Kui Disney-sugune hiigelkorporatsioon teatab mõne oma filmi järjekordsest uusversioonist, siis kipub esimene reaktsioon olema ikka veidi pelglikult kõhklev, et missugust klišeedest läbi väntsutatud toodet siis seekord globaalturule pakendatakse? Nõnda polnud ootused liiga suured ka hundipoiss Mowgli filmi suhtes, pealegi kui ette oli teada, et tegu on loo mõttes mitte just eriti originaalse, sisuliselt juba 1967. aastal valminud ja klassikaks saanud animafilmi – see oli viimane, millega töötas vana Walt Disney isiklikult – värskendusega.
Kõik see ununeb aga kohe, kui avakaadrisse plahvatab füüsiliselt kogetav higine troopiline džunglimets, kus jookseb-hüppab ummisjalu, osavalt kõiksugu takistusi vältiv ja ületav, millegi tundmatu eest põgenev väike poisiklutt. Säärane tempokus meenutab pigem Mel Gibsoni verist vihmametsapõnevikku «Apocalypto» kui nunnut lastefilmi.