Võlurid kuriteopaigas - kuidas kriminalistid kuriteole jälile saavad

«Nad lähevad sündmuskohale, näiteks sellisesse tuppa nagu see siin, kui midagi on juhtunud. Tavainimene ei näe midagi. Kriminalist tuleb ja võlub jäljed uuesti nähtavale, ta taastab kõik sündmused, mis siin on aset leidnud,» võttis Tambre oma kabinetis kriminalistide töö kokku.

Põhja prefektuuris töötab praegu 15 kriminalisti. Töö käib kogu ööpäeva ja väljakutsetele sõidetakse kahekesi kuni neljakesi. 

Põhja prefektuuri kriminalistikateenistuse vanem Aimar Allandi tõdeb, et nende ampluaa on üsna lai. Nad käivad väljas nii süüteo kui ka kuriteo sündmuskohtadel.

Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA

«Klassikaline on see, et meil on vaja leida sõrmejälgi, jalatsijälgi ja sissemurdmisjälgi, meil on vaja saada bioloogilist materjali. Kui räägime bioloogilisest materjalist, mida inimesed maha jätavad, siis seal võib olla kõike: higistamisest maha jäänud rasujääke, sülge, keegi on võib-olla käinud WCs ja endast midagi muud maha jätnud,» kirjeldas Allandi. 

Kui kuskil elamises on keegi ära tapetud ja seal on enne koos viibitud ning alkoholi tarvitatud, siis on seal pitse, tuhatoose, riideid. «See on paras tohuvabohu, mille seast tuleb osata kindlaks määrata, mis on oluline ja mis mitte,» ütles Allandi. 

Väljakutsed on prioriteetide alusel järjestatud. Esmalt rasked isikuvastased teod. Tervelt 60–70 protsenti kriminalistide väljakutsetest moodustavad vargused. Praegusel ajal tegutsevad eriti aktiivselt korterivargad: 69 professionaali, kelle piirkonnaks on Tallinn ja Harjumaa.

«Kriminalistikavahendid ja seadmed on hästi kallid,» möönis Allandi ja lisas, et väljakutsete puhul peab lähtuma tekitatud kahju suurusest. Kergemate süütegude sündmuspaikadel korjavad tõendeid politseinikud ise.

Kriminalisti ülesanne on sündmuskohalt üles korjata kõik jäljed, mille kahtlusalune on sinna jätnud. Kurjategijad soovivad ju iga hinna eest vahele jäämist vältida ja karistusest pääseda. «Me peame üles leidma kitsaskohad, kus nad on eksinud, ja oma oskuste ning kriminalistiteadmistega need üles noppima,» rääkis Allandi.

Tolmuülikonnaga vargil

Tambre tõdes, et kurjategijad teevad mõnikord imeasju, et jätta muljet, et see pole tema, kes kuriteokohal käis. Ameerika Ühendriikides ostis üks mees näiteks spetsiaalse hõbepaberist kattekeebi, et teolt tabamatuks jääda. Paraku ei arvestanud ta, et oli ainus, kes poest, kus sellist riietust müüdi, kauba ostis. Ka tasus ta ostu eest oma isikliku pangakaardiga.

«Meilgi on olnud juhuseid, kus turvakaamera videolt on näha, kuidas inimene läheb vargile ja on selleks selga pannud valge ühekordse tolmuülikonna. Anomaaliad meeldivad meile,» lausus Allandi.

Iga tegu jätab jälje. «See, et ta end maski ja kummiülikonnaga kaitseb – väga tubli, aga me peame ka selle üles leidma ja fikseerima,» kinnitas Allandi.

Eelmisel aastal pälvisid Põhja prefektuuri kriminalistid PPA tubli teo tiitli selle eest, et suutsid kindlaks teha ühe võõrast päritolu korterivarga pelgalt tema käitumismustri järgi: 14 kuriteoepisoodi nägid kõik välja nii, et mees murdis magalarajoonides esimese korruse korteritesse akna kaudu ja jättis igale poole maha oma saapajälgi.

Alates maist hakkasid samasugused jäljed tekkima sündmuskohtadele Mustamäest Lasnamäeni. Jalatsijälgede põhjal leiti lõpuks pahategija.

Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA

Sündmuskohale jõudes kriminalistid Allandi sõnul elavnevad, kui hakkavad kuskilt midagi leidma. Sellest hoolimata peavad nad väga hoolega vaatama, et ei rikuks ise oma tegevusega kuriteojälgi. Nii kasutavad kriminalistid isikukaitsevahendeid: ühekordseid kombinesoone, kummikindaid, hingamismaski. 

«Väljahingatavas õhus on väga palju materjali, mis võib samamoodi sündmuskohale kanduda ja proovid ära rikkuda,» põhjendas Allandi.

Kannatanud hävitavad tõendeid

Üks suuremaid probleeme on kriminalistidele see, et kannatanud ei pöördu kohe politseisse, rikuvad tõendeid ega pruugi mäletada ka kuriteo sündmuskohta.

«Kui eakal daamil on koduses majapidamises sees käidud ja ta näeb, et tal on elamine segi keeratud ja ta kutsub politsei välja, siis ta tahab kõik ära koristada ja kohvi pakkuda,» ilmestas Allandi. 

Allandi rõhutas, et see ei ole õige käitumine. «Kui vaene kannatanu üritab elamist natuke korda teha, sahtleid sulgeda ja pesu kokku korjata, siis oma tegevusega rikub ta sündmuskohal olevad jäljed ära.»

Kui inimene on langenud kuriteo ohvriks, pöördutakse sageli sotsiaalmeediasse, tuttavate poole ja sealt jõuab info viivitusega politseini.

«Selleks hetkeks on natuke aega juba mööda läinud ja võib juhtuda, et oluline info, olulised tunnistajad või jäljed on juba kaotsi läinud ja me ei saa kuumadele jälgedele enam reageerida,» tõi Allandi välja. Näiteks korterivarguse puhul on selle aja jooksul ukselukke avatud ja suletud korduvalt, rikkudes nii asitõendeid. 

Raske võib olla ka vägistamiste lahendamine. Tambre sõnul juhtub väga tihti, et kannatanu lahkub sündmuskohalt ja läheb koju või haiglasse ning pöördub alles seejärel politseisse.

«Siis ta ei tea isegi seda, kus see juhtus. Kui ta oli kellegi majas, siis me ei saa tõendeid ja peame alles hakkama välja selgitama, kus see võidi toime panna. Kui tulla kaks päeva hiljem politseisse, teeb see meil olukorra kümme korda keerulisemaks. Sündmuskohal saaksime kohe vaadata, kas seal on võitlusjäljed, ja kõik muu fikseerida,» selgitas Tambre. 

Sageli käiakse nädalavahetustel baarides, klubides pidutsemas. Hommikul ärgatakse võõras kohas, mõnikord näiteks ihualasti, ega mäletata, mis on juhtunud. «See on meile väga suur probleem. Inimene pöördub politsei poole küsimusega: palun tehke selgeks, mis minuga on tehtud,» kirjeldas Allandi.

Kriminalistikas on vahendite ja meetodite poolest maailmas esirinnas Holland, kus koostöös infotehnoloogiaettevõtetega arendatakse võimalusi kuriteopaika digitaalselt uurida. 

Sel juhul läheb kriminalist sündmuskohale ja paneb visiiriga kiivri pähe. Kiiver on seotud digitaalprogrammidega, mis hakkavad vajaduse järgi otsima paigast kas kuriteovahendeid või -jälgi, verd, muud bioloogilist materjali või aineid.

Eestis on sellised seadmeid veel suhteliselt utoopilised, tõdes kriminalist. «Võib-olla tulevikus jõuame sinnamaani, aga praegu teeme klassikalist tööd. Meie eesmärk on leida ja saada füüsilisi tõendeid,» rääkis Allandi.

Peamine töövahend on Allandi sõnul korralik valguspark, sh UV-valgus, mis on suureks abiks mikroosade kiudude ja vedelike tuvastamisel. Vähemtähtis ei ole fotografeerimisoskus ning sellega kaasaskäiv tehnika. Jälgede ja tõendite esiletoomiseks kasutatakse daktüloskoopilisi (sõrmejälgede) pulbreid, keemilisi lahuseid ning fikseerimiseks mitmesuguseid kilesid ja tõmmiseid.

Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA

Milliseid andmeid saab koguda?

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis tehakse üle 45 liigi ekspertiise ja uuringuid ning kriminalistikaekspertiisid moodustavad nendest märkimisväärse osa.

Kriminalistikas on integreerunud paljude kohtuteaduste uurimissuunad, uurida tuleb ju tööriista- ja tulirelvajälgi (sh lasujäägiekspertiis, ballistikaekspertiis), sõrmejälgi, digitaaljälgi, biomeetrilisi jälgi (nt peopesajäljed, kõrva kuju, hääl, silmaiirisekujutis, geeniandmed, käekiri), jalatsijälgi, rehvijälgi, pinnase jälgi, kiude (nt tekstiilmaterjalid, mille tootmiseks kasutatakse nii looduslikke kui ka keemilisi kiude), klaasi, värve, keelatud aineid (pulbrid, vedelikud jm), dokumente, põlengu ja plahvatuse jälgi, bioloogilisi vedelikke ning sündmuskohti endid.

Allikas: «Kriminalistikaekspertiisid», Sisekaitseakadeemia, Tallinn 2013