Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2016/03/04/5124085t1h9bf2.jpg)
Tuuli Kochi silmades lööb leegitsema võidutuli, Risto Berendsoni pilk ütleb: «No ma ju ütlesin!», Oliver Kund peidab emotsiooni endasse. Minu ees on kolm Postimehe uuriva toimetuse ajakirjanikku – ajakirjandusauhindade laureaadid. Viimase 36 tunni sees käis kogu trio juuksuris. Ei tea, kas nad aimasid ette?
Palju õnne, head kolleegid! Mis tunne on?
Risto: Kui sa saad preemia, ei saa tunne olla halb.
Tuuli: Olen siiralt rõõmus. Uudisepreemia on reporteri ametis kõige tähtsam preemia.
Risto: Toetan Tuulit. Bonnieri (uuriva ajakirjanduse auhind – N. K.) valimises on palju poliitikat, uudises on seda vähem.
Oliver: Lugu tehes ei aima ju, kuhu see välja jõuab. Kui mingi töö aasta lõikes silma paistab, on see ajakirjanikule tähelepanuväärne tulemus.