Eiki Nestor: Eesti Vabariik oli, on ja jääb! (4)

Tere hommikust!

Ja tore, et meid on siin täna jälle nii palju. Heiskamaks üheskoos sini-must-valget lippu Eesti Vabariigi sünnipäeval. Ja eks täna olegi ka kõigi nende sünnipäev, kellele see riik on midagi rohkemat, kui lihtsalt üks koht maakaardil. See maa ja see lipp on meie südameis. Nii et täna on ka Sinu ja minu ja meie kõigi sünnipäev.

1918. aasta 23. veebruaril Pärnu Endla teatri rõdult maailma rahvastele teada antud iseseisvusmanifestis lubasid selle loojad ehitada Eesti riiki ja viia meid kultuurrahvaste sekka. Nad lugesid seda oma kohustuseks järeltulevate põlvede, ehk siis meie, ees. Meie riigi sünnitunnistus ise ei jäta mingit kahtlust, kuhu nende algatajate meelest Eesti kuuluma peaks. See manifest on mõistev ja demokraatlik. Lähtub lihtsast teadmisest, et lugupidav suhtumine ise endasse algab tegelikult teisest inimesest arusaamisest. Eelkõige mõista, ja mitte hukka mõista.

Eks mulgi ole pea juba hall ja seetõttu mõtlen sageli Eestile, kus minu lapsed ja lapselapsed elavad. Ja olen päris kindel, et ka nemad on uhked eestlased ja samal ajal ka väärikad eurooplased ja maailmakodanikud. Et nad teavad, et kõike uut on vaja avastada ja mitte karta. Et kõigest vanast on vaja eelkõige õppida ja seda eriti siis, kui midagi valesti läks. Et nad elaksid maailmas, kus tuntakse koos tegemisest rõõmu. Elaksid riigis, mis on avatud ja uut loov. Kus poleks tigedust ja rusikatega vehkimist. Et nad mitte kunagi ei jääks rahule sellega, mis juba on, vaid parandaksid maailma ikka ja jälle ja uuesti. Ja et nad mitte kunagi ei peaks oma vanemate ja vanavanemate kombel unistama iseseisvast Eesti riigist. Uhke, väärikas ja iseseisev Eesti oleks nende jaoks sama loomulik kui päikesetõus või siis laulukooris koos sõpradega laulmine.

Palju õnne meile kõigile veelkord sünnipäeva puhul!

Eesti Vabariik oli, on ja jääb!