Loomakaitsjate sõnul hämavad avalikkusele nii VTA kui ka keskkonnaamet (2)

VTA Võrumaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Helle Horn väitis, et mured Alaveski loomapargiga said alguse aastal 2014, kui aedikust välja saanud ja põgenenud kolm hunti maha lasti. Horn rääkis, et VTA tegi toona ettekirjutuse hundiaediku parandamiseks ja tugevdamiseks.

Selleks oli vaja aedikus olevad hundid eraldada, kuid Horni sõnul lükati ettekirjutuste täitmise tähtaegu korduvalt edasi, andes loomapargile võimalus aedikud ikka korda teha.

Horn väitis, et huntide eutaneerimine tuli VTAle üllatusena, sest ettekirjutustes tehti märkus aedikute parandamise ja tarastuse tugevdamise kohta. «Magamapanemise otsuse võttis ta ise vastu – mitte üheski kontrollaktis ega keskkonnaameti paikvaatluse protokollis ei ole sõnagi loomade eutaneerimisest,» sõnas Horn.

ELL: hundid pääsesid põgenema õnnetute juhuste tõttu

ELLi sõnul vajab selgitust asjaolu, et hundid pääsesid põgenema õnnetute juhuste kokkulangemise tõttu. Loomakaitsjate sõnul oli võimatu ette näha, et metsikud hundid üritavad loomapargi huntide territooriumile pääseda. «Ilmselt tundsid metsikud hundid, et aedikus olid sündinud uued hundikutsikad ning tahtsid tulla neid murdma ning võõraste huntide sissemurdmise käigus pääseski kolm noorlooma aiast välja,» selgitasid loomakaitsjad.

Sellele järgnes veterinaarkeskuse ettekirjutus, mille alusel nõuti huntide eraldamist ning hiljuti sündinud kutsikate kiipimist, vaktsineerimist ja DNA proove. Ettekirjutus jäi aga esialgu täitmata, sest hundiaedikusse on eluohtlik minna, kui huntidel on kutsikad.

Ettekirjutuse eiramise eest pidi loomapark igal kuul tasuma sunniraha. Kui kutsikad kasvasid ja sunnirahanõuded jätkusid, otsustati siiski ettekirjutust järgida ning alustati huntide eraldamist. Vanade ning noorte huntide eraldi aedikutesse paigutamisel tekkis olukord, kus koos olnud kari tahtis ka edasi koos olla ning loomad üritasid ennast aiast läbi närida, mistõttu kaotasid hundid oma hambad ja vigastasid end.

Kuna hundikutsikate elu ei olnud sellisel viisil enam mõeldav, tuli võtta vastu raske ning loomakaitsjate sõnul tänaseni painav otsus ja loomad eutaneerida.

Alaveski loomapargil on ettekirjutusele eelnenud paikvaatluse kohta olemas ka 2014. aasta detsembris tehtud protokoll, milles seisab, et tolle aasta kevadel sündinud kutsikad on vaja ära anda teistesse loomaparkidesse.

«Kui hundikutsikaid ei ole võimalik ära anda, siis tuleb nad hukata, kuna vastasel juhul ei ole olemasolevas hundikarjas tulevikus võimalik ära hoida konflikte, mis võivad lõppeda huntide hukkumise või põgenemisega loomapargist,» seisab protokollis.

ELL: ametnike jäik suhtumine pani loomapargi keerulisse olukorda

Seega on loomakaitsjate sõnul ametniku väited valed, et eutaneerimine tuli ametile üllatusena ja üheski kontrollaktis või protokollis pole sõnagi eutaneerimisest. «Ametnike jäik suhtumine ja paindumatus panid loomapargi väga keerulisse olukorda, millest pole toibutud senini,» kirjutas ELL.

«Otsisime koostöös Tiit Maraniga Tallinna loomaaiast võimalusi leida huntidele uus elupaik Rootsi loomaaedades. Informeerisime sellest ka Alaveski loomapargi omanikku, ent tema otsustas hundid eutaneerida, kuna pidas loomade üleandmisega kaasnevat asjaajamist liiga keeruliseks,» selgitas keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.

ELLi hinnangul vajab ka siin selgitust asjaolu, et info uute kodude otsimise kohta jõudis Alaveski loomaparki alles pärast huntide surma.

Horni väitel jõudsid seejärel keskkonnaameti kaudu Alaveskile karupojad, kelle omanikud vastu võtsid. Horni sõnul lootsid omanikud ilmselt karupojad edasi anda, kuid kuna loomaaiad on karusid täis, ei jõutud kokkuleppele, kellele karud anda.

Horn ja Tannik käisid Alaveskil ka edaspidi aedikute seisukorda kontrollimas. Looduskaitseseadus paneb nii pääste- kui ka keskkonnaametile kohustuse kõrvaldada loomade abitut olukorda põhjustavad asjaolud ning vedada abitusse olukorda sattunud või vigastatud loom loodusesse tagasi.

Seejuures kohustab sama seadus keskkonnaametit taastama vigase või haige looma elujõulisust. Nii on riik võtnud endale kohustuse kõrvaldada looma abitut olukorda põhjustavad asjaolud ja viia loom tagasi loodusesse ning haiguse või vigastuse korral taastada looma elujõulisus.

ELL: riik eiras kohustust ja jättis karude saatuse loomapargi õlule

«Antud juhul toimetas riik läbi keskkonnaameti abitus olukorras leitud karupojad aga hoopis Alaveski loomaparki, jättes karude edaspidise saatuse ja nende ravimise ja pidamise loomapargi õlule, eirates seejuures kohustust probleemiga ise tegeleda,» kirjutasid loomakaitsjad.

Horni sõnul kaasas ta Alaveski karude aediku kontrollimisele keskkonnaametis jahindusspetsialistina töötava Tanniku, kuna loomaaia omanikud pidasid teda ennast selles osas ebapädevaks. VTA spetsialist täpsustas, et kõik loomapargile tehtud ettekirjutused tuginesid Tanniku paikvaatluse protokollides väljatoodud puudustele. Horni sõnul peaks loomapargi omanik kulutama kogu jõu loomaaedikute tugevdamisele ja parandamisele. Naine lisas, et karudele mõeldud aedik peaks olema 3,5–4 meetrit kõrge.

ELL juhib tähelepanu valitsuse määrusele aastast 2004, millega on kehtestatud loomaaia planeeringule, ehitistele ning loomaaialoomade pidamisele esitatavad nõuded. Nimetatud määruses on kehtestatud üldised nõuded loomaialoomade pidamiseks mõeldud välisruumile ja tarastusele.

Nõuete kohaselt peab välisruumil olema piisavalt tugev ja kõrge tarastus või muu sarnane tõke, mis tõkestab igal aastaajal loomade põgenemise. Tarastus peab olema loomadele kergesti märgatav, ohutu ja loomaliigile sobivast materjalist, mis ei vigastaks loomi ega seaks ohtu nende tervist ja heaolu.

Tarastuse kõrgust määrus aga ei reguleeri, mistõttu jääb loomakaitsjaile selgusetuks Horni esitatud 3,5-4 meetri nõue, hoolimata sellest, et loomapark rakendas ohutuse tagamiseks erinevaid meetmeid.

ELLi hinnangul tuleb arvestada iga konkreetse tarastuse kontrollimisel just selle konkreetse tarastusega seonduvaid asjaolusid. Alaveski mõmmikute tarastus ja sellega seotud konstruktsioonid on loomakaitsjate hinnangul heas seisukorras. Aediku kõrgus on 2,4 meetrit, lisaks on aediku küljes poolel kõrgusel elektrikarjus. Samuti on aediku siseküljel poole meetri kaugusel teine elektrikarjus, mis hoiab ära võimaluse, et karud saaksid aedikule üldse läheneda.

Lisaks kõigele on maa sees 1,5 meetri sügavusel võrk, mis ei lase karupoegadel end pinnase kaudu aedikust välja kaevata. ELLi hinnangul aga ametnik maa alla paigaldatud võrku ei näinud ja tegi järelduse, et seda ei olegi. «Enamikus maailma loomaaedades on aedade piirded üritatud muuta võimalikult looduslikuks ja silmatorkamatuks ning kindlasti pole nende kõrguseks 4 meetrit,» kirjutas ELL.

Loomakaitsjad leiavad, et ka 4 meetri nõuet täites ei saa välistada, et aasta pärast peab mõni riigiametnik sedagi ebapiisavaks.

ELL: ametnike positsioon on ebaselge

Kogu ametnike positsioon on ELLi hinnangul ebaselge. «Järelevalvemenetluses on ette heidetud pargile ka seda, et aedikut ümbritsevad puud võivad kukkuda tarastusele, samuti karude põgenemisest informeeriva alarmsüsteemi puudumist, samas ühtegi  tarastusele ohtu kujutavat puud ümbruses ei ole, ka ei tulene alarmsüsteemi nõuet ühestki õigusaktist,» kirjutas ELL.

Kuuldused, nagu ähvardaks karusid eutaneerimine, ei vasta Horni sõnul tõele. «Ei ole üheski aktis kirjas, et nõuame eutaneerimist. Kõik ettekirjutused on tehtud aedikute tugevdamiseks,» selgitas Horn ja lisas, et VTA ei käsi loomi magama panna.

«Selle otsuse peab ta ise vastu võtma,» täpsustas Horn, viidates, et loomapargis elanud huntide magamapanemise otsuse võttis vastu loomapargi omanik. Loomakaitsjad möönavad, et akt ei kirjuta küll sõnaselgelt ette loomade eutaneerimist, kuid ikkagi nähtub Horni sõnadest eesmärk suruda loomapark erinevate ebamõistlike nõuetega nurka, et loomapargi omanik loomad kokkuvõttes siiski eutaneerida otsustaks. Seda näitab loomakaitsjate sõnul ka ametnike tegevus seoses huntide juhtumiga.

ELL: bürokraatia jätab karude saatuse lahtiseks

Loomakaitsjate sõnul ei ole keegi planeerinud praegusesse aeda karusid määramata ajaks jätta, neile on pidevalt otsitud uut kodu. Kodupakkumisi on olnud erinevaid ning algselt jäädi lootma ühele Läti loomapargile. Paraku ei saanud lätlased ettenähtud ajaks aedikuid valmis ning praeguseks nad enam huvi üles ei näita.

Uus kodupakkumine on tulnud ka Venemaalt. Paraku aga ei sobi veterinaarkeskusele venelaste saadetud dokumendivorm, millega karusid Eestist välja saaks viia ning lisaks tuuakse takistava asjaoluna välja ka seakatku levikut Võrumaal. Teatavasti karud seakatku ei haigestu ega kanna ka seda edasi. Lisaks läbiks kogu teekond karude uude koju seakatkuga taudistunud ala ning katk on levinud ka kõnealuses Venemaa piirkonnas.

Seega jätab bürokraatia karude saatuse lahtiseks. Selle asemel, et loomapargile nõuannete ja muude võimalike toimingutega – muuhulgas karudele uue asukoha otsimisel – toeks ja abiks olla, teeb riik loomakaitsjate sõnul lõputuid ettekirjutusi.

ELLi sõnul hävitab riigi suhtumine igasuguse entusiasmi ja võimalused loomade aitamiseks – seda liiatigi olukorras, kus riik on ennast kohustatud selliste juhtumitega tegelema. Samuti märgivad loomakaitsjad, et loomad on Alaveski loomaparki viinud just keskkonnaamet ehk seesama riik ise.