Aita valida 2015. aasta halvim seadus (7)

Parima ja halvima seaduse konkursil saavad kaasa lüüa ka Postimehe lugejad. Kuna sotsiaalhoolekande seadus ja sotsiaalkaitseministri määrus abivahendite kohta on nii-öelda ühe mündi kaks külge, siis on hääletusel pandud need kaks õigusakti kokku.

Halvima seaduse kandidaadid on suvalises järjestuses ning nende järjekord ei kujuta endast pingerida.

2015. aasta halvima seaduse kandidaadid on järgmised:

1. Sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

Žürii põhjendus: Seadusega tõsteti majutusasutuste käibemaksumäära, lisaks kerkisid aktsiisid kohati kuni kümme korda. Hea õigusloome tava ütleb, et õigusloome peab olema etteaimatav, asjasse puutuvaid kaasav ja põhinema mõjude analüüsil, mis antud eelnõul kõik puudusid. Käibemaksuseaduse muudatus viidi läbi niinimetatud kobarseaduse sees. Õigusloomeprotsess peab olema ettenähtav ja avatud, aga käibemaksuseaduse muudatus tehti kiirkorras selle mõjusid analüüsimata.

2. Tallinna linnavolikogu otsus Tallinna parkimistasude muutmiseks

Žürii põhjendus: parkimistasude tõstmise eelnõu menetlust iseloomustas selle kiirendatud korras vastuvõtt erakorralisel istungil. Ilmselgelt oli suurem seos eelarve tulu poolega kui vajadusega tagada keskkonnasõbralikum käitumine. Hea õigusloome tava ütleb, et õigusloomeprotsess peab olema ettenähtav ja avatud ning õigusloomes tehtavad otsused peavad olema läbipaistvad ja põhjendatud.

3. Sotsiaalkaitseministri määrus «Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed».

Žürii põhjendus: 1. jaanuaril 2016 jõustus sotsiaalhoolekande seadus, mis pani abivahendite müügi ja üürimise hüvitamise süsteemi administreerimise sotsiaalkindlustusameti ülesandeks. Hea õigusloome tava ütleb, et õigusaktide jõustamiseks jäetakse piisav aeg ning seadus peab olema mõjus, mistõttu eelnõuga kaasnevaid mõjusid tuleb teadvustada ning hinnata enne seaduseelnõu väljatöötamist.

4. Kooseluseaduse rakendusaktide kehtestamata jätmine

Žürii põhjendus: Riigikogu eiras oma lubadust kehtestada rakendusaktid, mistõttu ei ole kooseluseadus olulises osas rakendatav. Hea õigusloome tava ütleb, et seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga. Õiguskorras tehtavad muudatused ei või olla õigusakti adressaatide suhtes meelevaldsed ega sõnamurdlikud. Rakendusaktid esitati 1,5 kuud enne seaduse jõustumist. Seadusemuudatus muudab 85 õigusakti. Eelnõule valiti vale normitehniline lahendus, ei plaanitud jätta aega menetlemiseks, kaasamiseks ja rakendamiseks. Kuna eelnõu esitasid saadikud, siis ei olnud ka kaasamist ja kooskõlastamist ning mõjude hindamist. Selle tulemusena jõustus kooseluseadus rakendussäteteta.

5 .Sotsiaalhoolekande seadus

Žürii põhjendus: Seadus võeti vastu 9. detsembril 2015, avaldati 30. detsembril 2015 ja see jõustus juba 1. jaanuaril 2016. Seaduse rakendajatele ei jäetud üldse aega sellega tutvumiseks ning invavahendite ootamatu kallinemine oli üks näide sellest.

6. Ravimiseaduse muutmise seadus

Žürii põhjendus: Jaanuaris 2015 esitas Proviisorite Koda kollektiivse pöördumise ravimiseaduse muutmiseks ning apteekide omandipiirangu kehtestamiseks, mille tulemusel muudeti ravimiseadust. Tegu on ühe ettevõtete grupi monopoli kinnistamisega ehk lobiseadusega, mis on vastuolus hea õigusloome tavaga.