Pikhof: sageli kiputakse reageerima üksikprobleemile seadusemuudatusega (1)

«Iga seadusemuudatus tekitab seaduse rakendajates paratamatult teatavat segadust, mis omakorda võib uusi probleeme tekitada, mida taas ei saa ilma seadusandja sekkumiseta kõrvaldada. Leian, et õiguskindluse ja õigusselguse, kui põhiseaduslike väärtuste saavutamiseks on sageli parem hoopis olemasoleva õiguspraktika kohendamine seadust muutmata. Seadusi tuleks muuta ainult möödapääsmatu vajaduse korral, mitte niiöelda eksperimentaalkorras,» ütles Pikhof Postimehele.

Pikhofi sõnul on tema jaoks parlamendikomisjoni esimehena suurimaks probleemiks õigusloomes ajanappus parlamendimenetluses. «Seda ei tohi teha kiirustades ja vaid kõhutundest lähtuvalt. Õigusloome otsused peavad olema tehtud kaalutletult ja läbimõeldult,» märkis ta. Pikhof lausus, et kindlasti on olukordasid, kus kiire tegutsemine on õigustatud, kuid üldjuhul peaks hea õigusloome tarbeks varuma just ohtrasti aega.

Pikhofi hinnangul on Eestis üldine suund, et hea õigusloome tava järgimine on viimastel aastatel paranenud.

«Usun küll, et justiitsministeeriumi töö on kandnud vilja. Kindlasti ei saa väita, et paranemisruumi ei ole. Hea õigusloome tava järgimise osas hoitakse pilku kiivalt peal nii koalitsioonis kui ka opositsioonis ning ka ajakirjandus annab oma panuse, et muudatusi ei tehtaks läbimõtlematult ega kiiruga,» lausus Pikhof.

Õiguskomisjoni esimehe sõnul on õigusloome protsessi mõjutanud ka näiteks petitsioonide menetlus ning Eestis ei ole õigusloome suletud ringis.

«Kaasamine toimub ka komisjonide kaudu – tihtipeale ongi oluline just huvigruppide ära kuulamine, et pilt vajalikust seadusloomest saaks selgem. Samas näen kaasamise osas pikas perspektiivis suurt arenguruumi. Kindlasti ei peaks kaasamine olema alati ainult riigipoolne tegevus. Võimalikud huvigrupid võiksid ka ise hiljemalt riigikogu menetluse ajal endast märku anda. Meil ei ole ju registreid huvigruppide jaoks ja ilmselt ei oleks see ka kõige mõistlikum,» lausus ta.

Pikhof rõhutas, et huvigrupid võiksid parlamendiga  ka ise julgelt ühendust võtta ning kedagi eemale ei tõugata.

Eesti õiguskeele kohta leiab Pikhof, et õiguskeel on niiöelda omaette keel ja selleks ta peaks ka jääma.

«Samas on paljud seadused läinud liiga spetsiifiliseks. Seaduste tundmist peame ju elementaarseks, seega peaksid ka seadused olema võimalikult lihtsalt arusaadavad. Usun, et tulevikus on vajalik ka laiem revisjon, et tagada õigusaktides keele osas lihtsamad lahendused,» märkis ta.

2015 aasta parima seaduse tiitlike võiks Pikhofi hinnangul olla kolm kandidaati.

«Esiteks äriseadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus iduettevõtjate turuolukorra parandamiseks. Eestis on oluline ära kasutada iduettevõtluse kõiki külgi ning muudatused annavad võimaluse kaasata kapitali ning kujundada osanike suhteid. Seadus sündis tihedas koostöös huvigruppidega. Teiseks on vägagi oluline pakendiseaduse muutmine. Seeläbi leevendati oluliselt ettevõtete kohustust. Kolmanda ja mitte vähem tähtsana tuleks esile tõsta kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses. See oli pikalt ettevalmistatud eelnõu, mille puhul on tagatud, et menetluse keskmes on kannatanute õigused,» rääkis ta.

Halvima õigusakti kandidaatidena nimetas Pikhof Tallinna parkimistasude tõstmist ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seadust.

«Parkimistasude tõstmise eelnõu menetlust iseloomustas selle kiirendatud korras vastuvõtt erakorralisel istungil. Ilmselgelt oli suurem seos eelarve tulu poolega kui vajadusega tagada keskkonnasõbralikum käitumine. Parkimisprobleemid on levinud paljudes suuremates linnades ning need on üha süvenevad – nendele tuleb leida ühene alternatiivlahendus,» nentis ta.

Pikhof märkis, et Tallinna linnavõim põhjendas parkimistasu tõstmist ühistranspordi atraktiivsemaks muutmisega, et mõjutada liiklejaid keskkonnasäästlikke liikumisviise kasutama. Ta viitas seletuskirja tekstile, kus on öeldud, et keskkonnasäästlikumate liikumisviiside tagamiseks on vaja läbimõeldud ja tulevikku orienteeritud liikluskorraldust.

«Muudatuse osas ei ole näha, et kaalutud oleks ka teisi vahendeid soodustamaks keskkonnasäästlikke liikumisviise. Kesklinnas asuvatele teenustele on ligipääs raskendatud ning võimalused neid mugavalt kasutada on pigem jõukamatel inimestel kui tervel kogukonnal,» tõdes Pikhof.

Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatus on Pikhofi sõnul eesmärgi järgi küll hea seadus, et tagada madala sissetulekuga inimestele tagasimaksed, seaduse probleem on aga selle keerukus.

«Madala sissetulekuga isikute elujärje parandamiseks on ka alternatiivseid ning lihtsamaid lahendusi. Ei pea esmavajalikuks luua uus investeeringut vajav süsteem, et inimesed saaksid siis kuskil järgmine või ülejärgmine aasta tagasi raha, mille nad niikuinii on endale välja teeninud. Lühidalt tundub süsteem kasutamiseks liiga keeruline,» ütles Pikhof.

Teenusmajanduse Koda korraldab koostöös Postimehega juba viiendat korda parima ja halvima seaduse konkursi. Konkursil võivad osaleda 2015. aastal riigikogu poolt vastuvõetud seadused, valitsuse määrused ning ministri või kohaliku omavalitsuse määrused.

Seadused kandideerivad kahes kategoorias. Parima seaduse kategoorias osalevad õigusaktid, mille menetlemise käigus on kõige enam järgitud hea õigusloome tava. Halvima seaduse kategoorias osalevad õigusaktid, mille menetlemise käigus on kõige enam eiratud head õigusloome tava.

Seega on parima ja halvima seaduse konkursil mõõdupuuks vastavus hea õigusloome tavale, mitte aga näiteks poliitiline eelistus.

Teenusmajanduse Koda ootab põhjendatud ettepanekuid hiljemalt 5. veebruariks 2016 aadressil info@teenusmajandus.ee. Parimaks ja halvimaks valitud seadused kuulutatakse välja avalikult veebruari lõpuks. Komisjon põhjendab avalikult oma valikut.

Teenusmajanduse Koda andis 2014. aasta parima seaduse auhinna karistusseadustiku revisjonile, millega muudeti õiguskord mõistusepärasemaks ja vähem repressiivseks.

Halvima seaduse tiitli pälvis riigikogu liikme staatuse seadus, mis muutis riigikogu liikmete puutumatuse regulatsiooni. Žürii hinnangul olid muudatused vastuolus hea õigusloome tava punktiga, mille järgi ei kasutata seadusandlikku võimu oma huvides ehk oma julgeoleku tagamiseks.