Kai Realo: mulle meeldib inimesi natuke segadusse ajada

Nende ruumide eelmise rentniku juhi kabinet oli sekretäri selja taga. Mõtlesin, kuidas ma istun seal päevad läbi ihuüksi ja vaatan, mis väljas toimub, ega näe, mida inimesed teevad. Siin on mul uks lahti ja kuulen, mis toimub. Päris täies pikkuses klaasseina mu kabinetil ei ole, üks nurk on selline, et kui keegi tahab pisara poetada, saab ta seda seal teha. Muud siin varjata pole.

Mis tundega nädala algul siia tulete?

Mulle meeldib tööl käia. Loomulikult on ka hetki, kui mõtleks nagu väike laps, et lamaks triiki teki all, nii et keegi ei paneks tähele. See on pigem erand, seotud füüsilise väsimusega, kui on näiteks palju reisimist olnud.

Kui pikalt õhtusse siin aega veedate?

Meil ei ole kommet öösiti töötada. Tulen hommikul poole üheksa paiku – olen loomult õhtune inimene – ja lahkun poole kuue ajal.

Et jätkata kodus?

Kodus on mul komme lugeda e-maile, sest tehnikavidinad võimaldavad kõike teha – ikka vaatad telefoni. Aga et võtan pühapäeva hommikul kaks tundi ja hakkan tööle, ei, seda vajadust mul pole. Olen seda tüüpi inimene, et kui viibin tööl, töötan täie rauaga, higimull otsa ees, ja kui on õhtu, siis lasen kaks kätt rippu.

Kas jõuate nädalavahetusel välja puhata?

Elan Nõmmel vaikses kohas ja olen üllatuslikult märganud, et võin kella kümneni välja magada, kuigi tundub, et ealiste iseärasuste tõttu võiks juba varem üles tõusta. (Muigab.) Aga paistab, et kui oled natuurilt öökull, siis ei juhtu, et saad vanemaks ja hakkad varakult ärkama.

Laupäev on mu lemmikpäev. See on päev, mil üritan teha mitte midagi plaanitut, sest mu töine elu on seotud ainult planeerimisega. Mul on kalendris kõik tunni ja minuti kaupa kirjas, isegi lõunapaus, kuna muidu paneb keegi äkki sinna ka veel koosoleku. Ma ei imesta laupäeval, kui leian end kell üks veel pidžaamas. Alustan vaikselt kannutäie kohviga, teen pannkooke – rahulik elu. Kui on vaja võtta ette kohustuslikke visiite või käia poes, siis seda teen pühapäeval.

Varem reisisite palju Skandinaavia vahet, nüüd saate vist seoses sellega, et Statoili jaamade uued omanikud on Kanadast, üle ookeani lennata. Kas see on palju põnevam?

Jah, mõne korra olen saanud lennata, kuigi ka Oslos käimine on endiselt päevakorras. Sügisel tõmbaski rändamine natuke liiga kirjuks, detsembrist läks veidi hõredamaks. Sellest on hea meel, et lõpetasin lendamise just siis, kui Estonian Air läks pankrotti. Nii pääsesin kõige suurema segaduse ajal reisimisest.

Korra aastas toimub kontserni viitsepresidentide koosolek. Olen ka üks neist. Naersin, kui see tiitel anti, et meil on president Ilves ja viitsepresident Realo – eesti kõnekeeles on see absurdne. Ükskord peeti koosolek päikesepaistelises New Orleansis, kus müüakse ligi kaheliitriseid termostopse, kuhu saab kraanist lasta 30 sorti gaseeritud jooki. Tegelikult müüakse tohutus koguses jääd: enne pannakse tops jääd ääreni täis ja jää vahele lastakse limpsi. Eks siis püüa meie uutele omanikele seletada, miks me Eestis ei suhtu jää müümisse nii entusiastlikult. (Naerab.)

Tegelikult on vahva vaadata ärikultuuride erinevust. Skandinaavias ei ole kõige olulisem mitte see, mis on tulemus, mida peame saavutama, vaid neile on omane panna palju rohkem auru sellele, kuidas me midagi teeme, kellega teeme, milliseid koosolekuid peab pidama, kuidas mina end seda tehes tunnen ja kuidas sina end tunned. Põhjaameeriklastele on see täiesti arusaamatu. Kui neil öeldakse, et tehtagu, siis tahad ainult teada, millal peab valmis saama. Neid ei huvita, kuidas sa ennast selle käigus tunned või kes peab kellega rääkima.

Teine huvitav asi on seotud sellega, et Statoilis on seni tehtud igasugu projekte, mis tunduvad toredad – et võib-olla siis inimesed mõtlevad meist hästi. Põhjaameeriklastel on aga väga selge, et kui ma midagi teen, siis tahan teada, mis kasu ma sealt saan, ja veel sobivam, kui see oleks rahaks ümber arvestatud. Tunnetes meile mitte maksta palun!

Eestlasele on ameerikalik lähenemine lihtsam kui skandinaavialik. Me arvame, et oleme skandinaavlased, aga tegelikult oleme rahvana hästi praktilised. Meile sobib, kui öeldakse, mida tuleb teha ja mis kasu sellest saab. Juurde tuleb vaid see, et me tahame teada, miks seda peab tegema. Aga hakata üksteisele tunnetest rääkima – see ei ole meie igapäevatöös nii olulisel kohal nagu Skandinaavias.

Kas armastate seda, mida teete?

Loomulikult! Arvan, et inimesed ei peaks tegema tööd, mis neile ei meeldi või ei istu. Siis tuleb kiiresti midagi ette võtta.

Täpsustage, mis nimelt meeldib.

Mulle meeldib hullult, kuidas massidele müüa. Tegeleksin sellega tõenäoliselt ka siis, kui keegi selle eest ei maksaks.

Ärge seda küll kõva häälega öelge, kohe võetakse palka vähemaks!

Ma olen seda oma juhile juba öelnud, ta teab seda.

Kas ma saan õigesti aru, et teile pakub põnevust välja selgitada, mida kõike õnnestub inimestele maha müüa?

Jah, ikka! Kui töötasin Elisas jaemüügiosakonna juhina, oli mu ülesanne teha kampaaniaid. Mäletan eredalt, kuidas arutasime tolleaegse juhiga, et võiksime hakata müüma mobiiltelefone ka pensionäridele. Vastuväide oli, et ei, need ju vanainimesed. Kuid ma suutsin ära tõestada, et vanu inimesi on nii palju, et isegi kui väike osa neist hakkab mobiili kasutama, on neid kokku ikkagi palju. Kampaania osutuski tohutult edukaks, inimesed liitusid trepikodade kaupa. Vanad inimesed said info vahetatud ka ilma Facebookita.

Juhiamet tähendab tööd inimestega. Selle kohta on hea stalinlik ütlemine, et kui on inimene, on probleem, kui ei ole inimest, ei ole ka probleeme.

Kui olin noor, mõtlesin samuti, et kui pole inimest, pole probleemi. Läksin TPIsse õppima minu nooruspõlves väga innovaatilist ala, programmeerimist. Uuenduslikud asjad meeldivad mulle senajani. Aga kui lõpetasin, sain aru, et ei suuda elu sees toas üksinda arvutiga eksisteerida. Mulle on seltskonda ka vaja.

Kui sul on hea meeskond ja toredad inimesed, siis pole inimest ja probleemi, vaid on erinevad inimesed, erinevad nägemused ja võimalused. Püüan enda ümber leida just erinevaid inimesi, kuigi see võtab mõnikord naha marraskile: kui üks on kirja- ja teine jutumees, eks siis pane nad ühte tuppa ja püüa teineteisega sõbraks teha. See on keeruline. Keeruline on ka see, kui meeskonnas on keegi, kes õhkkonna ära rikub. Elu on õpetanud, et kui sul on inimene, kes teeb teiste töökeskkonna ebameeldivaks, tuleb temast kiiresti vabaneda. Täiskasvanud inimese ümberkasvatamine on väga tänamatu töö. Seda saab teha noortega.

Seega olete pidanud inimesi ka vallandama?

Oojaa, mitu korda. Nii koondama kui ka vallandama.

Mis tunde see teile jätab?

Kõige raskem aeg oli siis, kui töötasin mobiiliäris ja juhtisin soomlaste mobiilifirmas Mäkitorppa jaeketti. Kui Elisa selle ära ostis, tuli kontoripersonali vähendada. Siis tuli mul koondada inimesi, kelle olin ise tööle võtnud ja kellega olin sada puuda soola ära söönud. See oli emotsionaalselt väga-väga raske. Ühest küljest saad aru, miks ettevõte seda teeb, aga inimlikult on sul kahju seda sammu teha.

Kuidas kaasnevat süütunnet üle elada?

Olen loomult selline, kes ratsionaliseerib asju. Ma ei ole tohutult emotsionaalne. Siin on muide suur vahe: kas oled emotsionaalne või temperamentne. Minus lööb pigem temperament vahel välja. Mind aitas see, et aitasin [koondatavaid] inimesi võimalikult palju. Loomulikult oli neid, kes võtsid asja isiklikult ja solvusid mu peale. Siis tuleb endale teadvustada, et see on olukord, millesse oled pandud, ja mitte võtta seda isiklikult.

Ärivõrgustikus LinkedIn olete enda kohta kirjutanud, et teie kirg on turundus ja teil on pikk nimekiri tõestamaks, et olete sel alal hea. Tooge palun mõni näide!

Kõige põnevam aeg oli siis, kui vastutasin Mäkitorppas turunduse eest. Nende turunduskontseptsioonis põhines reklaam suhteliselt jõhkral naljal. Olen näiteks välja vihastanud kõik Eesti usuühingud. Seal oli meil ka kampaania, kus loetlesime kuus põhjust, miks mobiiltelefon on parem kui naine. Siis kirjutasid mulle väga vihased naisõiguslased, kuidas saab niimoodi naisi tögada. Ütlesin, et see on põhimõtteliselt minu kontseptsioon ja ma olen ise naine ega tunne ennast puudutatuna; nalja peab ka mõistma, ei saa võtta kõike tõsiselt. Tekstist oli ju näha, et see on võllahuumor. Ühel aastal andsime jõulukampaania ajal inimestele kaasa survival kit’i (ellujäämiseks vajalik kotike – P. P.), kus olid hambahari, hambapasta, kaks Alka-Seltzeri tabletti ja pakk kondoome – et see on kott, mida sa aastavahetusel vajad. Need olid väga rajud kampaaniad...

Statoil on natuke teistmoodi organisatsioon. Mäkitorppa naljad ei sobi siia kindlasti. Kuid ka Statoilis on tehtud kihvte kampaaniaid. Näiteks autopesu reklaamimiseks näidatakse tavaliselt puhast ja musta autot, aga meie panime pildile hiigelsuure ülbe näoga kajaka ja kirja «Shit Happens», ning selle alla kirjutasime «Suurim pesulatevõrk Eestis». Inimesed võtsid selle rõõmsalt vastu. Või teine, kaheraudse kampaania, kus topelt hot dog’i reklaam raadios algas justkui nii, et vestlus käib relvapoes, kuni lõpuks tuli küsimus, kas saia sisse tuleb panna kaks vorsti.

Mulle sobivad kerge puändiga reklaamid rohkem kui need, et tulge ostke kaupu ja kõiki kaupu saab meie juurest. Põhiline on see, et inimene saab positiivse emotsiooni – siis on ta positiivselt meelestatud ka su kaubamärgi suhtes. Keegi ei võta lahti supermarketi kliendilehte ega naerata sealsetele kanakintsudele. Reklaamis peab ka rõõmsameelsust olema.

Kas see on teile osalt mäng?

Jah, on. Proovid eri variante, kus lähed liiga kaugele, ja kui palju pead minema, et oleks ikka veel huvitav.

Kas olete mõnikord ka üleliia kaugele läinud?

Võib-olla üks kord, kui jumal arvas midagi mobiiltelefonidest. («Jumala ja Mäkitorppa ees on kõik võrdsed» aastast 2001 – P. P.) Ilmselt ei olnud Andrus Kivirähk oma jumalakolumniga selleks ajaks veel välja tulnud. Aga kriitiline tagasiside sellele oli mõnel määral arusaadav.

Vähemasti kaks Statoili reklaami olete ise välja mõelnud, ühes neist oli peaosas Kadri Adamson.

Ma olen neid veel välja mõelnud, aga keeruline on kõiki mäletada.

Kust teie turunduspisik pärit on?

Võib-olla on innovatsioon ja turundus mu anne... Arvan, et see, kui mulle anti Mäkitorppas suhteliselt vabad käed toimetada, lükkas seieri põhja. Soomlased ütlesid, et anna minna. Sealt tuli ka taju, mis toimib ja mis mitte.

Te olete juht, kes pole ära põlanud teenindajatööd, et tegeliku eluga kursis olla.

Jah, teen seda igal aastal. Viimati lugesin meie Balti jaama poes raha, panin kaupa välja ning korjasin maja ümbert konisid. Inimesed armastavad neid toppida igasse prakku, kuhu vaid mahtuda võiks.

Kas teenindajal on teinekord raskem kui kontoris juht olla?

Küsimus on selles, kes mida raskeks peab. Mäletan, kuidas kord käis meil teenindusjaamast üks noormees klienditeeninduse osakonnas abiks ning kui ta tagasi jaama läks, ohkas kergendatult, et on nõus võtma ka öövahetused, sest seda jama seal kontoris tema küll ei talu.

Kontorirutiin ongi teistmoodi: siin ei ole palju füüsilist koormust, vaid tähtaegadest kinnipidamist. Kui ma inimest tööle võtan, on mul üks küsimus: kas ta loeb Dilberti koomiksit? Kui ta ütleb, et teab seda, siis küsin, kas ta naerab selle üle. Ja kui naerab, siis ta teab täpselt, kuhu tuleb. Kõik kontsernid on Dilberti koomiks. See on täpselt nagu meie elust maha kirjutatud, naera nii, et pisarad tulevad silma.

Te räägite nii innustunult loomingulistest asjadest, kuigi ametlikult olete majandusinsener.

Jah, mu eriala nimetus TPIs oli majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine.

Miks te sellise jubeda nimetusega ala valisite?

Lõpetasin Viljandis Jakobsoni-nimelise 1. keskkooli kuldmedaliga. Olin reaalainetes väga hea peaga, õppisin matemaatika-füüsika eriklassis. Käisin isegi vabariiklikel aineolümpiaadidel, sain seal auhinnalisi kohtigi, kuigi enam ei mäleta, milliseid, sest see ei olnud mulle nii oluline, et oleksin noid vimpleid kogunud. Kui tuli otsustada, kuhu minna edasi õppima, tundus Tartu Viljandile liiga lähedal. Tahtsin väga iseseisvuda, sest ema on mind rangelt kasvatanud. Meil oli kord majas: ema pidi teadma, kus ma olen ja kellega olen ja mida teen, mul olid alati kodused ülesanded, ma ei saanud niisama hängida. Loomulikult tundus 18-aastaselt, et mida rohkem saaks teha midagi, mis oleks ise välja mõeldud, seda parem. Nii otsustasingi minna tehnikaülikooli. Tänases mõistes infotehnoloogia tundus uus ja huvitav ning seal oli hästi palju matemaatikat. Mäletan seniajani, kuidas esimese kursuse lõpus näitas matemaatikaõppejõud mulle vaba käega paberil mingit kriipsu ja küsis, kas ma tahaksin näidata, kus on seal k-tasand r-mõõtmelises ruumis. Püüa välja mõelda, mida ta tahtis! (Muheleb.)

Personaalarvuteid siis veel ei olnud. Käisime diplomitööd tegemas n-ö arvutimajas, kus terve tuba oli täis arvutit, mis töötas ainult vahemikus –20 kuni +20 kraadi. Kui ühel kevadel läks soojemaks, ütles arvutil jahutusplokk üles, nii et kirjutasin siis kogu kursusetöö käsitsi binaarkoodis.

Ma oleks kursuse tegelikult pooleli jätnud, aga ema ütles, et meie peres sellist asja ei tehta. Et kui sa ei suuda öelda, kus on järgmine koht, kuhu sa sisse astud, siis ei tule katkestamine kõne allagi. Mõtlesin, et kui olen juba nii palju ülikoolis käinud, siis vean lõpuni välja. Ma ei kahetse. IT õppimine on pannud mind loogiliselt mõtlema. Paljud mõtlevad hüplevate pilvekestega, minu mõtlemine käib aga nagu programmeerimine: kõigepealt on üks valik, siis tuleb teine ja siis kolmas valik, kõik on loogilises järjekorras. See on elus väga kasuks tulnud.

Teie noorem õde Anu on nimekas psühholoog. Kuidas tuli teie perest kaks nii tublit tüdrukut?

Mu ema on ka nii uhke, ta ütleb, et üks laps on peadirektor ja teine on professor. Anu on Inglismaal Birminghami lähedal Warwicki ülikoolis associate professor. Ta tahab ka end proovile panna. Eestis on lihtne olla klassi priimus.

Õde oli lapsena nõrga tervisega, mistõttu ema sai väga hüplikult tööl käia. Ta panustas palju aega sellele, et meil oleks alati soe toit laual, et oleks pere tugi, ta innustas olema aktiivne. Tegelesin juba kooli ajal organiseerimisega. Arvan, et kui saad kätte tunde, et palju huvitavam on midagi teha kui lihtsalt aega surnuks lüüa, siis sealt tuleb ka ambitsioon.

Alustasite päris madalalt, Viimsi valla tehnikasekretärina.

Jah. Kui lõpetasin 1991. aastal ülikooli, ei olnud enam suunamist. Üks õppejõud võttis mul nööbist kinni ja ütles, et tema kunagine kolleeg töötab Viimsi vallas ja otsib sinna tehnilist sekretäri, kes teab, mis on arvuti, printer, koopiamasin ja faks. Kuna mulle polnud midagi targemat pakutud ja palk oli ka noore inimese jaoks hea, võtsin koha vastu. Lõin Rootsi sõprusvallalt saadud arvutis Viimsi valla esimese andmebaasi, sisestasin kõik inimesed sinna käsitsi – aega oli küll.

Sealt edasi kandideerisin täiesti arukale töökohale IBMi, mis allus soomlastele. IBM andis mulle äris teadliku vundamendi.

Olite juba 35, kui läksite magistriõppesse. Millise tagamõttega?

Magistrikraad on äris teatud ametikohtadel nagu hügieeninõue. Suurtes kontsernides peavad paberid korras olema. Ma ei läinud sinna niivõrd palju teadmist saama, sest kogemus oli mul olemas. Samas ei saa öelda, et ülikool midagi ei andnud. Kindlasti andis ta kinnituse, et mõnda asja oskan päris hästi.

Kui neli aastat tagasi korraldas Statoil Eestis uue juhi leidmiseks sisekonkursi, siis miks otsustasite kandideerida?

See pakkus huvi, lisaks oli mul seitse aastat ettevõttes turundustööd tehes tekkinud tunne nagu filmis «Lõputu küünlapäev», kus mees ärkab kogu aeg üles samasse päeva ja näeb, et ta on seda kõike juba korduvalt teinud. Mõtlesin, kas saan neid kogemusi ja teadmisi, mis mul äris on, rakendada ka tippjuhi kohal. Ja kui oled näinud eelmist juhti – igal juhil on ju oma käekiri –, siis oled küllap näinud ka asju, mille kohta mõtled, et oleksin teinud natuke teistmoodi; mõtlesin, et oleks väga huvitav proovida, et äkki saabki teistmoodi teha.

Kandideerimine oli põnev. Värbamisel oli kõige naljakam see, et minu praegusel ülemusel ja kontserni personalijuhil tekkis küsimus, kas ma ei ole natuke liiga jõuline tüüp. Selle selgitamiseks tuli mul teha isiksuseteste.

Mis sealt siis välja tuli?

Tuli välja, et olen väga eesmärgile pühendunud inimene. Mulle ei ole mitte midagi võimatut, kui seda väga tahta, kõik on saavutatav, ja olen valmis minema ka läbi seina, kui olen selleks motiveeritud. Ja teiseks, et olen innustav juht, suudan panna inimesed nägema uut ja huvitavat – see on ka töötajate tagasiside. Aga sellega kaasneb teatav kärsitus. Suudan teha kiiresti väga paljusid asju korraga – minu trump on multitasking.

Seda nimetatakse rööprähklemiseks.

Jah, ja see seab teinekord väga pingsad ootused ka alluvatele. Olen nõudlik. Pean endale kogu aeg meelde tuletama, et inimvõimetel on piirid, et kõik ei näe ega tee asju täpselt ühtemoodi; et meid ei ümbritse üliinimesed, vaid luust ja lihast inimesed, kes teevad tööd omas rütmis ja omamoodi, ning seda tuleb austada. Ei saa nõuda, et kõik teeks nii, nagu sina tahad.

Viis aastat tagasi pidasite end töönarkomaaniks. Kas olete nüüdseks muutunud?

Olen. Sain aru, et töönarkomaaniks olemine ei tee sind töös paremaks ja see rikub ära ka su isikliku elu. Töönarkomaania on enesepete: sulle tundub, et oled nagu maailma naba, kui oled pidevalt online ja kogu aeg töötad. Mitte midagi ei juhtu, kui sa vahel ka juhtme stepslist välja tõmbad. Inimene peab võtma aja maha, et tal tekiks uuesti jõudu midagi teha ja asju uuest nurgast näha. Kui jõuad läbipõlemise äärele, siis hindad mõned asjad ümber.

Kas te jõudsite sellisesse etappi?

Jah. Arvasin, et on tähtis olla kogu aeg pumba juures, mitte võtta vaba aega endale ja oma perele. Siis ütleb ühel hetkel füüsis üles ja käitumine läheb irratsionaalseks: hakkad ärrituma asjade peale, mis ei vääri ärritumist. Mul oli nii palju oidu, et võtsin nädala puhkust täiesti iseendale. Puhkasin Narva-Jõesuu sanatooriumis. Ärkasin hommikul söögi ajaks üles, siis magasin lõunase võimlemiseni, siis võimlesin ja sõin kõhu täis ning seejärel magasin õhtuni. Magamise ja vahepealse jalutamise käigus jõudis kohale, et pean elus midagi muutma. Algul oli küll kartus, et äkki jään mingist infost ilma. Ei jää, millestki ei jää ilma! Elu saab ilusasti tasakaalu.

Kas saate end puhkuse ajal tööst täiesti välja lülitada?

Ütlen puhkuse eel töötajatele, et loomulikult võite mulle helistada, aga olge kindlad, et see on midagi sellist, mida ma tahan kuulda. Põhimõtteliselt ma ei tegele suvepuhkuse ajal tööasjadega. Puhkan vähemalt kolm nädalat järjest. Kahe nädalaga ei puhka välja.

Mida te teete?

Üldjuhul lähen Eestist ära ja eelistatult riiki, kus ei ole Statoili bensiinijaama.

Kas seepärast, et mitte huvilise pilguga neid uudistama hakata?

(Naerab.) Siis ei tule töö meelde, kui need jaamad sul silma all ei ole. Kui sõidan Tallinnas teenindusjaamast mööda ja vaatan kütuse hinda, hakkavad kohe tööasjad meelde tulema.

Mulle meeldib hullult Põhja-Itaalia, sealne loodus, teenindus, kliima, toit. Samuti võlub mind sealsete inimeste suhtumine maailma: nad ei ole liiga temperamentsed, vaid on tööinimesed, kuid säilitavad positiivsuse. Läheksin sinna igal suvel ja talvel ka.

Ma ei ole seljakotiga matkaja. Igasugune kokkupuude väga külma, märja ja higise asjaga ei ole minu rida. Olen väga mugav inimene: mul peab olema kindel katus pea kohal ja valge lina külje all, kui õhtul kusagile lähen. Peale Itaalia meeldib ka Hispaania.

Kuuldavasti pidi tütar teid kunstimuuseumides harima.

Jah! Olen tänu temale käinud väga-väga paljudes kunstimuuseumides ja ka loomaaedades. Tean täiesti kindlalt, mis mulle kunstis meeldib ja mis ei meeldi. Impressionism on mu lemmik, aga mulle ei meeldi Hispaania 15. sajandi maalid. Neid on Madridis del Prado muuseumis viis korrust – issand jumal, kuskil pimedas keegi lamab, veri voolab...

Mis impressionismis meeldib?

Koloriit ja õhu mäng. Pilt ei ole lihtsalt ilus, vaid seal on ka nägemus, see annab edasi emotsiooni. Sellest ajendatuna käisin Pariisi lähedal Monet’ majas, kus on kuulus vesiroositiik. Seal saad veel paremini aru, et pildid ei anna edasi üksnes koha ilu, vaid ka seda, kuidas Monet nägi oma silmadega lillede lopsakust.

Oleme vestelnud juba ligi poolteist tundi. Kas on tõsi, et tegelikult olete introvert?

Jah. Võin täiesti vabalt olla päevi ühegi inimesega rääkimata. Mu suhtlus on õpitud. Ilma selleta ei oleks ma saanud teha seda, mida tahan – töötada turunduses või inimeste juhina. Aga see ei ole näitlemine, ei ole midagi võõrast ja kunstlikku. Sa lihtsalt võtad vastava rolli ja käitud selle järgi.

Mida te siis teeksite, kui ei peaks olema juht? Milline on teie naturaalne olek?

Ma ei kujuta ette, et ma ei oleks juht, sest mulle on oluline ennast teostada. Ilmselt olen keeruline alluv.

Selleks oletegi ülemus?

Jah, seepärast on kõige lihtsam anda mulle juhi koht. (Naerab.)

Olen lapsest saadik olnud liider. Mu ema naeris alati, et kui minu ajal tuli lastel käia kartulipõllul, tulin ma sealt iga kord puhtalt tagasi. Seepärast, et leidsin endale rolli, kus oli võimalik teisi kamandada: seisin kasti otsas ja juhatasin vägesid. Koolis suurpuhastuse ajal seisin pingil ja koordineerisin, kes peseb aknaid ja kes pinke.

Ajakirjanduses ilmunud piltidel paistate silma omapärase riietusega. Kas teil on oma stiil?

Oojah! Ma ei suuda osta midagi, mis on tavaline. Minu jaoks on riietus osa minu isikust. Olen pannud nii oma juhtide kui ka kolleegide närvikava eri riietustega proovile. See teeb endale hea tuju, aga mulle meeldib ka inimesi natuke segadusse ajada. Kuna olen jõuline tüüp, kandsin mingi aeg ainult beebiroosat: kui oled üleni roosas, ei oota keegi, et oleksid jõuline. See tasandab ja tasakaalustab. Kui tuleksin uksest sisse ja oleksin veripunases, siis tapaksin juba oma välimusega.

Loomulikult, kui mul tuleb etendada konservatiivset suurfirma juhti, on mul selleks mõned hallid pintsakud. Aga isegi neile meeldib mul kinnitada rinnamärke, mis näevad mõnikord välja nagu ordenid. Mulle meeldivad väikesed nüansid. Isegi kui olen korralikult mustas kostüümis, võiks ikkagi olla mingi element, mis isikupära natuke iseloomustab. Hindan seda ka teiste juures – see teeb inimese inimlikumaks.

Kui ma ei peaks üldse mõtlema, mis selga panen, käiksin ilmselt lipp lipi peal ja lapp lapi peal, ilma nõela pistmata – mugavate riietega, millel oleks isikupära.

Te pidavat riietusega ka vimkasid viskama, näiteks neoonvärvi kontsadega.

Jah, isegi oma Ameerika ülemustele jäin esimesest kohtumisest meelde, sest mul olid jalas kingad, mis näevad eest väga ontlikud välja, musta ja valgega, aga millel on neoonroosad kontsad. Kui selja tagant vaadata, siis võtavad pimedaks.

2012. aastal, kui bensiini hind tõusis, soovitasite inimestel osta ökonoomsemad autod. Kas ostsite endale ka?

Nüüd on mul tõesti ökonoomsem auto. Saabi liising lõppes ära ja andsin selle tagasi, sest tekkis küsimus, kas sellel on enam ametlikku hooldustki. Ostsin Audi A4. See on kindlasti ökonoomsem kui Saab, mis jõi kolmandiku rohkem kütust.

Tegelikult käin tööl rongiga Kivimäelt. Elan kortermajas, kust on kolm minutit jala rongile. Järve peatusest on kontorisse kaheksa minutit jalutuskäiku. Kuna ma ei ole hommikuinimene, raputab väike jalutuskäik mu natuke ärkvele. Ja sõita lumiste oludega hommikul tipptunnil Vabaduse puiesteel on lihtsalt ebanormaalne – see võtab kolm korda kauem.

Mis järgmiseks? Tipust on ju keeruline edasi minna.

Tipust on tõesti keeruline Eestis edasi minna, suurettevõtteid väga palju ei ole. Mujale kandideerides tuleks vastus, et olete ülekvalifitseeritud. Loomulikult suudan mingi aja ära elada klassikalist konsultatsiooni pakkudes, aga ma ei kujuta ette, et tahaksin seda väga pikalt teha.

Olen mõnikord imestanud, et minus ei ole ettevõtlikkust, et ma ei ole teinud oma firmat. Olen olnud paadunud karjerist kontsernides. Kuid olen järjest rohkem mõelnud, et kui mul oleks oma firma, mida siis teeksin. Aga ei ole veel välja mõelnud.

Järelikult mingi kihk selleks siiski on?

Eesti Vabariik on ju väike. Vaadates passi ja vanust, siis ilmselgelt...

...on pikk tee veel pensionini minna.

Eesti on noortekultusega riik, siin pead mingil hetkel mõtlema, kuidas välja vedada sinnamaani, kuni hakkad oma sammastest midagi saama.

Kuidas on need 25 aastat kontsernides teid inimesena muutnud?

Need ei ole muutnud mu põhiolemust, vaid on muutnud mu interface’i, nagu popilt öeldakse: seda, kuidas ennast väljendan ja kuidas suhtlen. Olin noorena väga äkiline. Mäletan eredalt IBMi ajast, kui aasta lõpus anti tulemuste saavutamise ja käitumuslike eesmärkide järgi tulemustasusid, et ma ei olnud oma punktiskooriga rahul. Mulle öeldi siis, et pean aru saama, et oluline ei ole ainult see, milliseid tulemusi ma saavutan, vaid oluline on ka, kuidas neid saavutan. Isegi kui mul on kõik varem tehtud kui ette nähtud, peab teistele jääma tunne, et olen selle nimel tõsiselt pingutanud. Mis tundus mulle absurd: miks pean jätma muljet, et pingutan?!

Aga see pani nägemuse paika: kuidas sa käitud, on teinekord isegi olulisem kui see, mida sa saavutad. See õpetas mind olema demokraatlikum, kannatlikum, ärakuulavam ja arvestavam. Kuid loomulikult ei ole võtnud see ära mu põhiolemust, et saavutamine on väga tähtis. Mulle meeldib asju teha ja ära teha ning kindlasti peab tulemus olema 200 protsendi ulatuses täiuslik.

Kahesaja protsendi ulatuses?!

No võib-olla 120 protsendi ulatuses.

Äripäeva toimetusele: loo autor ei ole Statoili klient ega ole kunagi Statoilis tankinud. Intervjuu ajal sõi ta Realo anumast ära ühe pralineekommi.