ERSO orkestrandid loodavad vaid rahulikumate aegade saabumisele

Eile toimus Estonia kontserdisaalis ERSO proov nädalavahetuse kontsertideks. Idülliline ja rahulik muusika, mis Robert Schumanni oratooriumi helikeelde on üles kirjutatud, kõlas muusikute näpuliigutuste all osavalt ja rahulikult. Ent rahulik ongi vaid see muusika, mis orkestrantide pillidelt ja pillidest kõlab.

«Kõik on suurepärane ja väga hästi!» «Ei noh, mis meil siin siis halvasti on...» ironiseerisid muusikud naerulsui pärast proovi pille kokku pannes. Ja pealtnäha justkui polekski midagi, sest nagu ka meediast on läbi käinud, kuulevad orkestrandid kõike alati viimasena ja mitte asjaosaliste endi käest.

«Anneli Unti nägime täna (eile – toim) ametlikult esimest korda,» sõnas üks orkestri keelpillimängijatest, vihjates, et ka peadirektori vahetusest said nad teada meediast – keegi neile sellest ei teatanud.

Kuna muusikud soovivad ka edaspidi ERSO leivale jääda ja ka Eestis kusagil mujal tööd leida, ei soovi nad orkestri siseelu oma nime all kommenteerida.

Ametlikku infot vähe

Küsimustele, kelle poole orkester hoiab, kas poliitikute või muusikute poole, kes on olukorras õigesti käitunud ja kas ERSO endine juht Andres Siitan on nende silmis teinud juhtimisvigu, vastavad muusikud kahe sõnaga: «Ei tea.»

Ja nad ei saagi teada, sest nende sõnul on kõik toimuv kuulujuttude tasemel. «Ega meist keegi täpselt ei teagi, mis toimub, sest keegi ametlikult midagi ei räägi,» rääkis ERSO üks puhkpillimängijatest.
«Meile ei näidata ametlikult midagi, aga teada on liiga palju,» lisas tema kolleeg mantlit selga tõmmates ja salli ümber kaela mässides.

Tema võttis esmaspäeval pärast ERSO arvelduskontode blokeerimise uudist maksu- ja tolliameti lehekülje lahti ja vaatas ise, kui palju orkestril võlgu on. «Aga milleks mul seda tegelikult vaja teada ongi, kuidas need asjad käivad,» mõtiskles muusik.

Mida aga orkestrandid eile kindlalt teadsid, oli see, et praeguses olukorras on kõige suuremaks kannatajaks eesti muusika ja kultuur.

«See jama võiks ära lõppeda. Kellele seda vaja on? Ja kui ei saa nii jätkata, siis tuleb kuidagi teistmoodi,» arvasid nad.

Paljud muusikud ongi leidnud, et neile ei ole seda vaja, ja läinud parematele jahimaadele. Üks muusik teatas avalikult, et lahkub ERSOst, paljud on võtnud aastaks pausi ja siirdunud välismaale. Ka on üks üle 30 aasta orkestris palgal olnud viiuldaja öelnud, et varem oli ERSOs mängimine auasi.

Nüüd aga on äsja muusikaakadeemia lõpetanute seas töökohavalikul Eesti Riiklik Sümfooniaorkester viimane, kuhu tööle soovitakse minna – enne valitakse kas kammerorkester või vabakutselise muusiku amet. Samuti minek välismaale.

Pingeid tekitab orkestrantide sõnul sisemiselt seegi, et tulles nüüd tagasi miinimumpalgaga puhkusenädalalt, ei ole orkestril enne hingetõmbepausi, kui järgmise nädala lõpus – nädalavahetusel on kaks kontserti ja seejärel juba uued ettevalmistused.

Kontsertide ega koormuse vähenemist seoses Neeme Järvi äraminekuga orkester ei tunneta. Ka meeleolu olevat selleks ajaks, kui peadirigent oma tagasiastumisest teatas, olnud juba nii madalal, et nad ei võtnud seda enam ränga hoobina.

Suured lootused kadunud

«Eks paljudel olid suured lootused, kui Neeme Järvi meile tuli, aga paljudele meeldis ka Nikolai Aleksejev (ERSO peadirigent 2001.–2010. aastani – toim),» rääkis keelpillimängija. «Ta on ikkagi täies elujõus mees ja, arvestades asjaolusid, pani ERSO väga hästi mängima.»

Kui ikka Aleksejev orkestri ette tuli, olevat muusikute sõnul proov juba algusest peale grammi võrra parem olnud. Aga muusikute sõnul oli Järvil vähemalt visioon, mida ja kuidas teha. «Kuidas seda täidetakse või ei täideta, on juba täitjate viga,» sõnasid muusikud.

Orkestrantide ainuke soov on tööd edasi teha ja muusikat mängida. «Sotsiaalmaksu võiks ka keegi ära maksta, siis saab arsti juurde minna,» nentis üks ERSO mängijatest irooniaga ja lisas, et sotsiaalmaks olevat tema andmetel oktoobrist saati maksmata. «Praegu aga vist tegelikult juba saab jälle arsti juurde, ma ei ole uurinud,» lisas ta.

Muusikud loodavad, et kui nüüd oma saali ja kõrgema palga unistused ei täitu, võiks elu vähemalt vanas rütmis edasi minna. «Saime ju ka siis kuidagi hakkama,» ütlesid nad.