/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
/nginx/o/2015/12/22/4824509t1h6bbc.jpg)
Kaugetel aegadel hakkasid viljakotisuud tihti üle ajama, sest omal ajal sõideti veskile mitmeks päevaks ja mitmel põhjusel: et vili saaks jahupeeneks ja suudki külauudistest puhtaks jahvatatud.
Tellijale
Koht, kus kerkib austus iga mannatera vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda teab elamuseks praegustele põlvedele edasi jutustada Eesti ainus vesiveskiemand, Valgamaal Hellenurmes juba 1994. aastast vaarisa veskit elus hoidev Mae Juske. Pärast Tartu Elleri muusikakooli lõpetamist pidi ta hoopis Vändrasse muusikaõpetajaks minema, kuid elu ja esivanemad soovisid teisiti.
Praegu peamiselt veskimuuseumi rolli kandvas 135-aastases veskis tunneb ka Mae end teinekord ühena muuseumieksponaatidest. Ei ole just tavapärane, et jahukottidega hullab naine, mitte veskimees. Või kas tohib üldse tänapäeva sugude virvarris vahet teha? «Veskiemandaid oli ka vanasti üsna vähe. Mina tulin siia, et jääda korraks. Aga «korraks jäämisest» on tänaseks saanud minu kodu, minu töö, minu elustiil,» tunnistab veskiemand.