Eetikanõukogu koostab ametnike eetilise käitumise juhendi

Tavaga antakse soovitusi arvamuse avaldamiseks nii tööalastes küsimustes kui ka ühiskondlikel teemadel. Juhendist on soovituslik juhinduda ka ametiasutuste töötajatel.

«Hea tava juhindub ideest, et arutleva ühiskonna seisukohast on tervitatav ja loomulik kui ametnikud osalevad valdkonna asjatundja või kodanikuna ühiskondlikus debatis. Tavaga soovime kujundada kultuuri, kus sisuline ja argumenteeritud arutelu on soositud,» ütles eetikanõukogu esimees Heiki Sibul.

Ta märkis, et, et mõnes asutuses võib spetsiifikast ja valdkonna eripärast olla põhjendatud rangemate piirangute seadmine ja seetõttu soovitame asutustel vajadusel kokku leppida täpsemates juhtnöörides.

Eetikanõukogu ootab ettepanekuid ja arvamusi hea tava kohta tuleva aasta 25. jaanuariks.

Nõukogu on praeguseks välja töötanud hea tava mustandi, mille Postimees avaldab täismahus.

Sissejuhatus

Hea tavaga aidatakse lahendada ametnike väljendusvabaduse küsimustes tekkida võivaid rollikonflikte. Väljendusvabadusega seotud eetilised dilemmad on seotud ametnike kahetise rolliga. Ametnikelt eeldatakse ühelt poolt neutraalsust ja lojaalsust poliitilise tahte elluviimisel, teisalt on ametnikud kodanikena osa ühiskonnast ja nende osalemine ühiskondlikus arutelus on oluline. 

Väljendusvabadus on kodanike põhiõigus ja demokraatliku riigi üks alustaladest. Tasakaalustatud ühiskondlik arutelu aitab kaasa riigi ja ühiskonna jaoks paremate otsuste tegemisele. Avalik arutelu (sh ka konstruktiivne kriitika) aitab kujundada paremat riigivalitsemist, juhtida tähelepanu kavandatava muudatusega kaasneda võivatele kitsaskohtadele, avastada täiendamist vajavaid aspekte, selgitada juba tehtud otsuseid erinevatest vaatenurkadest ning kujundada paremat rakenduspraktikat. 

Arutleva ühiskonna seisukohast on kasulik ja loomulik, kui ka ametnikud osalevad oma valdkonna asjatundjana ja kodanikena ühiskondlikus debatis ning jagavad oma  vaateid ja arvamusi. Ametnike osalemist erialaeksperdina ühiskondlikus arutelus tuleb väärtustada ja soodustada, sest nii tekib avalikkusel võimalus saada tasakaalustatud informatsiooni otse valdkonna asjatundjalt. Ametnike osalemine ühiskondlikes aruteludes on oluline ka sellepärast, et mitmetes valdkondades on mitteametnikest erialaekspertide arv piiratud. 

Üldpõhimõttena on ametnikel tööalastes küsimustes õigus poliitilisest tahtest või asutuse suunistest erinevale isiklikule arvamusele ja selle väljendamisele. Samal ajal kehtivad ametnikele kõrgendatud eetilised nõuded ning nad peavad ennekõike töövaldkonnaga  seotud teemade puhul juhinduma teatud piirangutest. Seejuures peavad konkreetsed piirangud olema põhjendatud ja vajalikud. 

Nii tööalastes kui –välistes küsimustes on soovitav arvamuse väljendamine enda nime alt ehk mitteanonüümselt.

Juhendi eesmärk

Juhendiga antakse ametnikele soovitusi ühiskondlikus arutelus osalemiseks erinevate tööväliste kanalite (sh sotsiaalmeedia) vahendusel ja erinevas vormis (nt intervjuu, arvamuslugu, petitsioon, avalik koosolek jne). 

Juhend ei korda seadustega kehtestatud piiranguid (ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud informatsioon, laim, vihakõne jms), ei anna soovitusi asutuse esindajana avalikkusega suhtlemiseks ega täpsusta eriteenistuste ametnikele kehtivaid spetsiifilisi nõudeid. Samuti ei käsitle juhend korruptsioonist või vääritust teost teavitamist. Asutusel on soovitatav oma valdkonna eripära arvestades koostada asutusepõhised reeglid. Väljendusvabaduse heast tavast on soovituslik juhinduda ka ametiasutuste töötajatel.

Ühiskondliku diskussiooni kvaliteedi huvides on tervitatav, kui ametnik osaleb kodanikuna aruteludes, mis puudutavad riigivalitsemist ja avaliku elu küsimusi laiemalt –  nt rahulolu rongiliikluse, pagulaspoliitika või kohaliku omavalitsuse juhtimise teemadel. Ametnikueetika seisukohast  tuleb siinkohal   juhinduda väärikuse põhimõttest - pidada silmasarvamuse tonaalsust, viisakat väljendusviisi ning arvamusavalduse võimalikku mõju tööandja mainele.

Väärikuse põhimõttega pole kooskõlas laimav ja halvustav toon. Arvestada tuleb, et mida kõrgemal ametikohal isik on, seda suurema tõenäosusega võib tema avaldatu pälvida avalikkuse kõrgendatud tähelepanu. 

Poliitiliselt tundlike teemade osas peaksid arvamuse avaldamisel hoolikad olema need ametnikud, kellele kehtib kõrgendatud poliitilise erapooletuse nõue (nt tegevväelastel on keelatud tegeleda poliitiliste vaadete levitamisega) ning keeld kuuluda erakonda (nt politseiteenistujad, prokurörid, tegevväelased). 

Ametnikul on eraisikuna õigus alla kirjutada arvamusavaldustele ja petitsioonidele. Allkirjade kogumise eesmärk on juhtida tähelepanu mõnele ühiskondlikule probleemile ja leida toetust olukorra lahendamisele. Üksikjuhtumi põhist kaalumist vajavad sellised juhtumid, mis on vahetult seotud ametniku ametikohustustega. Oluline on, et ametniku isiklikud veendumused ei takistaks tal täitmast oma tööülesandeid näiteks olukorras, kus poliitiline otsus ei ühti ametniku isikliku arvamusega.

Samuti on soovitatav allkirja andmisest loobuda juhul, kui teema on seotud  konkreetse  ametniku ametijuhendijärgsete ülesannetega.

Tööga seotud küsimustes isikliku arvamuse avaldamine

Tööga seotud küsimustes isikliku arvamuse avaldamine peab olema vastutustundlik, argumenteeritud, avalikule infole tuginev ja arvestama mõju asutuse mainele. Juhul kui tegemist on avalikku huvi pälviva teemaga, mille puhul asutusest erinev või seda täiendav ekspertarvamus annab ühiskondlikule debatile lisaväärtust, on oluline keskenduda probleemi sisulistele aspektidele ja oma seisukohtade tasakaalustatud selgitamisele. Sellisel kujul esitatud seisukohad aitavad avalikkusel saada spetsiifilisema valdkonna kohta tasakaalustatud informatsiooni otse valdkonna asjatundjalt.

Alati tuleb kaaluda arvamuse eesmärki ja ajastatust. Segaduse vältimiseks on asutuse  seisukohtadest erineva arvamuse avaldamisel soovitav juurde märkida, et tegemist on isikliku arvamusega. Sellega on võimalik vältida riski, et eraisikuna esitatud arvamust hakatakse pidama asutuse (tegelikuks) seisukohaks. 

Tööga seotud küsimustes on eriti oluline silmas pidada seisukoha esitamise stiili  ja tonaalsust.

Arvestama peab võimalusega, et eraisikuna esitatud väiteid võidakse üle kanda ametnikule, asutusele ja avalikule teenistusele tervikuna. Seetõttu peaksid tööalased seisukohad olema argumenteeritud ja tasakaalustatud.

Vältida tuleb ühekülgset kriitikat, tööandja  halvustamist; keelatud on laimamine, isikute eraõiguste rikkumine ja valeinfo esitamine. Samuti ei või käsitleda teemasid, mis on olemuslikult asutusesisest laadi ja avalikustamisele ei kuulu – nt koosolekutel räägitu, erinevate osapoolte esitatud väited, kolleegide vahelised suhted jms. 

Tööalastes küsimustes isikliku arvamuse väljendamisel kehtib kõrgendatud lojaalsuskohustus juhtivatel kohtadel töötavatele isikutele ja avalike suhete eest vastutavatele teenistujatele. Eelkõige tippjuhtidel, asutuse kõneisikutel ja kommunikatsiooni korraldajatel on suurem võimalus muuta ja mõjutada asutusesiseseid protsesse ning kujundada asutuse avalikku kuvandit. Avalikkuse silmis on tegemist asutuse esindusisikutega. Seetõttu peaksid nad hoolikamalt kaaluma isikliku seisukoha väljendamise põhjendatust ja sel juhul ka selgelt eristama, et tegemist ei ole organisatsiooni ametliku seisukohaga. 

Teiste meediumide seast eristuvad sellised sotsiaalmeedia kanalid, mille formaat ei võimalda pikemat teksti või põhjalikku argumentatsiooni. Sõnumi eeldatav lühidus ning sellele järgnev spontaanne arutelu muudab tööalastes küsimustes arvamuse avaldamise ametnikueetika vaatenurgast mitmetahuliseks. Ühelt poolt toetab asutuse pressiteate või töökuulutuse jagamine asutuse tegevuse tutvustamist ja maine kujundamist. Teisalt võib ametnik sattuda keerulisse rolli, kui levitatud pressiteate pinnalt tekib tema erakontol elav vaidlus. Mitmetel juhtudel võib ametniku tööga seotud ühiskondliku diskussiooni kvaliteedile kasuks tulla, kui ametnik käimasolevasse mõttevahetusse isikliku konto vahendusel sekkub. Samas teatud poliitiliselt tundlike teemade puhul võib eraisikuna arutelus osalemine kahjustada tõhusat poliitikakujundamise protsessi (nt ühiskonda polariseerivate teemade kohta kindla huvigrupiga seostatavate seisukohtade väljendamine).

Sotsiaalmeedias arvamust avaldades peaks ametnik tajuma riske juhtudel, kui arutelu väljub talle aktsepteeritavatest raamidest. Mõnel juhul võib vajalikuks osutuda arutelu katkestada või soovitada teemaga seoses isikul edasi suhelda asutuse kaudu.

Kahtluste korral tasub juhinduda nii juhendi üldistest soovitustest kui ka juhendis sisalduvast kontrollküsimustikust. 

Tööalastes küsimustes asutusest erinevate seisukohtade avalikkusele esitamine eeldab, et ametnik on eelnevalt oma argumente asutusesiseselt tutvustanud ja selgitanud. Samuti on soovitav teavitada oma vahetut juhti ja/või avalike suhete osakonda soovist oma seisukohti laiemalt tutvustada. Seeläbi on võimalik meelde tuletada asutuse sisereegleid või tähelepanu juhtida näiteks ametkondliku loomuga informatsioonile.

Ametniku erapooletuse ja lojaalsuse hindamisel on peamiseks kriteeriumiks see, kas ametnik täidab ametnikurollis temale seatud ülesandeid nõuetekohaselt. Erapoolikuse või ebalojaalsusega on tegemist juhul, kui arvamust avaldanud ametnik eirab oma tööülesandeid ning töötab vastu töökohustuste täitmisele ja asutuse eesmärkidele.

Kui ametnik lähtub arvamuse avaldamisel heas tavas välja toodud põhimõtetest, ei ole see märk ebalojaalsust ega tohi viia ametniku vastutusele võtmiseni. 

Kontrollküsimustik

Kui kahtled arvamuse avaldamise sobivuses, siis kaalu oma vastuseid järgmistele küsimustele:

* kas minu arvamusavalduse eesmärk on avaliku arutelu kvaliteedi rikastamine?

* kas minu tööalane arvamusavaldus on argumenteeritud ja keskendub probleemile?

* kas ma olen oma arvamusavalduse üles ehitanud nii, et see ei käsitle asutusesiseseid omavahelisi suhteid ega halvusta isikuid?

* kas ma olen tööalases küsimuses oma erinevat seisukohta asutuse sees väljendanud ja selgitanud?

* kas minu arvamusavaldus arvestab minu ametikohale kehtivaid piiranguid (nt asutuse sisereeglid, valdkonna eetikakoodeks, ametijuhend jms)?

* kas minu ametipositsiooni suhtes on avalikkusel kõrgendatud tähelepanu (nt asutuse juht, avalike suhete juht vm asutuse kõneisik)?

* kas arvamuse avaldamisega kaasneda võiv positiivne mõju kaalub üles võimaliku negatiivse mõju asutuse ja avaliku teenistuse usalduseväärsusele ja mainele?  

* kas viis, kuidas ma oma arvamust väljendan, võimaldab minu asutusesisestel ja –välistel koostööpartneritel minuga edaspidi koostööd teha? 

* kas minu arvamusavalduse stiil ja tonaalsus on viisakas?

Soovitused juhtidele ja organisatsioonidele

Oluline on püüelda sellise organisatsioonikultuuri poole, kus asutuse juhtkond ning struktuuriüksuste juhid soodustavad avatud arutelu, respekteerivad erinevaid arvamusi ning rõhutavad ametnike kui erialaekspertide rolli ühiskonnas laiemalt. Juhtidel on oluline roll kujundamaks sellist keskkonda, kus samaaegselt austatakse juba tehtud otsuseid ja võimaldatakse teha ka konstruktiivses vormis kriitikat.

Igal asutusel on soovitatav oma spetsiifikast ja valdkondlikust eripärast tulenevalt väljendusvabadusepõhimõtted täiendavalt läbi arutada ning vajadusel täpsustada. Põhjendatud juhtudel on soovitatav kokku leppida rangemates reeglites.