«Radar»: kohtuvaidluse kaotanud endine maaülikooli doktorant eitab plagiaati: olen teinud mitu aastat tõsist tööd

Andres Menind peab Jõgevamaal Pala vallas asuvas Assikvere külas lambaid. «Hetkel on põllul 220 looma ringis – need on nüüd need, mis talveks jäävad põhikarjana,» näitab ta karjamaale. Lambakasvataja on ta siin perekonna maadel viiendat aastat. Asi areneb. «Kõik on nagu hiljuti alustatud ja arenemisjärgus,» räägib Menind.

Ent pelgalt lambakasvatusega tegelemise kõrval võiks Menind olla tänaseks teinud ka arvestatavat akadeemilist karjääri. Seda juhul, kui kõik läinuks teisiti. Kuid kõik läks just nii, et Eesti Maaülikooli endine doktorant Menind kaitses küll doktoritööd, kuid tema töö tunnistati üsna kohe pärast kaitsmist plagiaadiks ja talle omistatud doktorikraad võeti ära. Menind kaebas asja kohtusse, kuid jäi seal kaotajaks. Plagiaatori tempel jääb talle veel tükiks ajaks külge.

«Olete siis plagiaati loonud või ei ole?»

«Kindlasti mitte. Ma olen teinud mitu aastat tõsist tööd,» vastab Menind otsekohesele küsimusele. 

Teiselt poolelt vaadatuna nulliti tema tõsine töö ära aga mõjuva põhjendusega. Ülikooli ekspertiisis öeldi, et tema töös oli plagiaati lausa 60 protsendi ulatuses.

Selliste risti teineteisele vastu rääkivate hinnangute puhul tekib paratamatult küsimus, kuidas siis asi tegelikult oli? Kas Andres Menind elab tema töö plagiaadiks tunnistanutega paralleelmaailmas või on siin talle hoopis tõsiselt liiga tehtud?

Menind kaitses oma bioenergeetika alase töö maaülikooli tehnikainstituudi juures 2013. aasta alguses. Tema uurimise all olid näiteks põhk, silo, hein jm. Hästi lihtsalt öelduna otsis Menind vastuseid küsimustele, kuidas ja millistel tingimustel sellisest biomassist kõige paremat küttebriketti toota või kõige efektiivsemalt biogaasi eraldada. «Kes asjaga on kokku puutunud, võiks ette kujutada, kui kaua võtab aega ja ettevalmistust kolme biogaasistamise katse tulemuste saamine,» räägib Menind.

Doktoritöö raames tegi ta koostööd kolme ülikooli ja kaheksa laboriga, kus sündisid töö alusnumbrid ja tulemid. Selleks kulus tal pea neli aastat. «Et tekib küsimus, et kui ma oleksin tahtnud teha plagiaati, siis miks ma seda vaeva oleksin näinud?» küsib ta.

Mõned kuud doktor

Esialgu läks kõik hästi. 2013. aasta jaanuaris toimus Menindi doktoritöö kaitsmine ja talle omistati doktorikraad. Vaid mõni kuu hiljem sai maaülikool signaali, et suures osas võib seda tööd pidada plagiaadiks. Ülikool tellis tööle ekspertiisi ja sama aasta aprillis tühistati ka Menindile antud kraad. «Mulle heidetakse ette, et ma olen valesti viidanud või jätnud lausa viitamata,» ütleb ta.

Nagu teisedki doktoritööd, võime ka Menindi töö laias laastus jagada kaheks - esimeses osas annab autor ülevaate, mis uuritavas valdkonnas varem on tehtud-kirjutatud ja teises osas kirjeldatakse enda tehtud katseid ja käsitletakse nende tulemusi. Iga väite puhul peab autor näitama, millistele andmetele ta tugineb ehk tunnustama viitamisega nende allikat.

Menindit süüdistati peaasjalikult töö sissejuhatava osa ehk kirjanduse ülevaate puhul suures ulatuses viitamata jätmises. Menind ei saagi aru, kuidas saab kirjanduse ülevaate puhul kedagi plagieerida – ta ei saa ju endale omistada varem kirjapandut. Ta lisab, et kõik viited on tal olemas. «Võib leida minu tööst igalt poolt, iga lõigu juurest kellegi nime, kellele ma olen toetunud ja kasutatud kirjanduse loetelus on võimalik leida ka see allikas,» räägib ta. 

Ülikool: kopeeris teiste töid

Eesti Maaülikooli õppeprorektor Paavo Kaimre aga räägib, et töö oli siiski vägagi probleemne. «Seal oli kasutatud kahte või kolme juba varem kaitstud doktoritööd, millest oli võetud tekstilõikusid, seotud need oma olemasoleva tekstiga ja just nendele kahele-kolmele doktoritööle ei olnud viidatud,» räägib ta. 

Ehk siis teisisõnu süüdistati Menindit selles, et ta võttis kirjanduse ülevaadet koostades suures osas teksti varem välisülikoolides kaitstud doktoritöödest ja kopeeris selle teksti koos viidetega samas sõnastuses enda töösse. Seda räägib ka tööle maaülikooli tellimusel ekspertiisi teinud Priit Pärnapuu. «Menindi puhul seal on terveid alapeatükke kopeeritud ja kümnete kaupa siis lõike. Väga läbi sõrmede vaadata ei saa,» märgib ta. 

Tallinna Tehnikakõrgkoolis teadusfilosoofiat õpetav Pärnapuu oligi see, kes Menindi töös esinevatest puudustest maaülikoolile märku andis. Plagiaatide tuvastamine sai tema jaoks alguse enda üliõpilaste töid kontrollides. Nüüdseks on ta täiesti vabast tahtest järelkontrolli teinud teistegi kõrgkoolide tööde osas. Põhjus, miks seda teha, on lihtne - näib, et ülikoolid ise plagiaati tihti läbi ei hammusta. Näiteks osutas Pärnapuu ka 2014. aasta mais kahtluse ühe Tallinna Tehnikaülikooli töö osas, mis pärast seda tagasi võeti. Võimaliku plagiaadi kontrollimine on tema sõnul üsna rutiinne töö. «Vähemasti minu meelest kõige parem plagiaadituvastuse vahend on guugeldamine,» selgitab ta. 

Pärnapuu näitab meile ka osa Menindi tööst. «Siin on siis terve alapeatükk kopeeritud,» selgitab ta, näidates samal ajal arvutiekraanil kõrvuti asetatud kahe doktoritöö osasid. «Ega seal väga hullemaks, ma arvan, doktoritööde puhul ei annagi minna,» räägib Pärnapuu. 

Kuidas siis viidata?

Ja probleem ongi siin selles, et sellele ja teistele kasutatud doktoritöödele on Menind jätnud viitamata. Menind küsib vastu, et millist viitamissüsteemi peaks siis kasutama? Tema on viidanud algallikale, mitte vahepealsele autorile. «Möödapääsmatu on just viidata algallikale või selle mõtte originaalsele autorile. Kui mõnel juhul on tõesti vaheautor mõned asjad juba kenasti kokku võtnud, siis ma ei näe siin ühtegi probleemi,» ütleb ta. 

Seejuures on Menind siiski neile doktoritöödele viidanud, kui algallikaks on olnud teine doktoritöö ise. Lisaks sellele tuleb Menindi sõnul tähele panna, et üldjuhul peaks koolil olema üliõpilastööde vormistamise juhend, mis käsitleb ka viitamist. Ent maaülikooli tehnikainstituudi vastaval kaitsmiskomisjonil, kes peaks juhendi andma, seda doktoritööde osas ei olnud. See tähendab, et Menind pidi viitamise süsteemi ise valima ja algselt see komisjonile ju sobis. Hiljem kohtus väitis kool millegipärast, et töö tulnuks vormistada selliselt, nagu seda tehakse Manchesteri ülikoolis. «Maaülikool oleks võinud viidata siis kusagil oma kodulehel, et maaülikool kasutab viitamise süsteemi nagu Manchesteri ülikool,» räägib Menind. Ta rõhutab üle, et ta ei ole üheski osas oma tööst võõra teksti autorlust omistanud iseendale ja tema töö ei saa olla ka maaülikooli juhendmaterjaliga vastuolus.

Kooli pool aga juhenditest tagantjärgi ei räägi, vaid ütleb lihtsalt, et ka vaheautorile tuleb tingimata viidata. «Vaadates, et ahaa, kui lahe tekst selle teise doktorandi töös on – nüüd võtan selle ja jätan temale viitamata? Minu küsimus on ikka siis, et kui see on nii lahe tekst, siis miks ma jätan sellele lahedale tekstile viitamata? Mina ei saa sellest aru,» ütleb Kaimre.

Selle kõrval heideti Menindile ette mõnede väliskolleegide jooniste kasutamist, mis olid varem avaldatud, kuid sellest avaldamisest ei olnud Menind lihtsalt tol hetkel teadlik.  

Kaotas kohtus

Igal juhul ei saanud Menind õigust ka kohtust. Tänavu septembris ei võtnud riigikohus Menindi kaebust enam arutlusele ja nii jõustus alamastme kohtuotsus, millega ta maaülikooli doktorikraadist lõplikult ilma jäi. Menindi hinnangul ei lahendanud kohus asja sisuliselt, vaid valis poole. Ta jääb endale kindlaks. «Olles selle töö siis korralikult veel kord läbi vaadanud, siis tõepoolest neli ja pool rida olen ma leidnud viitamata teksti, mis on seotud minu juhendajaga,» ütleb ta. 

Tema seisukohast oleks ülikool kindlasti saanud käituda teistmoodi - piirduda noomitusega või paluda töö ümber vormistada. Selleks oli ta valmis olnud ka enne kaitsmist, kuid tema sõnul kiirustati teda tagant. «Kogu mäng käis sellele, et evalveerimine oli kolme päeva pärast, » selgitab ta.

Evalveerimise ehk välishindamise abil vaadatakse, milline on konkreetse õppekava tase ülikoolis. Kui hindamistulemused on negatiivsed, ei pruugi riik anda õppekavale enam raha ega luba käigus hoida ka doktoriõppe programmi.

Menind väidab, et tema töö tuli enne hindamist kaitsta just põhjusel, et ülikool oli eelmisel hindamisel võtnud kohustuseks kaitsmisele saata kolm doktoritööd. Selleks kiirustati Menindit tagant ega antud aega paremini vormistada. Seda, et hindamise tõttu kiirustati, kinnitab ka Menindi töö kaitsmiskomisjonis osalenud maaülikooli professor Andres Annuk. «Jah, lihtsalt tempo oli peal. Kui ta oleks saanud seda veel mõned kuud teha, ei oleks probleemi olnud,» ütleb Annuk. 

Õppeprorektor Kaimre aga ütleb, et välishindamisel ja doktoritööde kaitsmisel omavahelist seost ei ole - oma töö eest vastutab tema sõnul ikka eelkõige Menind ise. 

Uuele ringile

Selge on ka see, et töö sisuline osa ehk Menindi enda katsed biokütustega andsid tegelikult häid tulemusi. Seda kinnitab meile nii maaülikooli professor Annuk kui veel tõsiasi, et hoolimata nõrgast sissejuhatusest on töö pälvinud ka välismaal huvi. «Sellele sisulisele tulemusele põhinedes on ka kaks saksa kirjastust soovinud publitseerida mu doktoritöö saksa keeles,» ütleb Menind.

Tegelikult siin ongi selle loo puhul veel üks iva – doktorant oli tööga sisuliselt kõvasti vaeva näinud ja tulemused olid olemas. Selles mõttes võinuks ülikool leida parema lahenduse ja lasta töö ümber vormistada. Kuid seda maaülikooli reeglid ei luba – doktoritööd plagiaadiks tunnistades ei anna ülikool teist võimalust. «See on kohutav tunne, kui sinu sisuline mitme aasta töö nullitakse. Minult on võetud võimalus jätkata oma katseid ja jätkata teadurina – teada on, et doktoritööd ei ole mõtet teha kraadi pärast, vaid selle pärast, et jätkata kas akadeemilisel tööl või teadusmaailmas,» räägib Menind.

Kuid hoolimata sellest ei tähenda see seda, et Menind peakski jääma ainult oma lambaid kasvatama ega võiks uuesti proovida. Kuigi maaülikoolis ta enam tööd kaitsta ei saa, ei keela keegi tal teha seda kusagil mujal. «Materjal kui selline minu originaaltöö on ikkagi minu oma ja ma arvan, et mul on õigus seda kasutada,» ütleb ta. Praeguseks ongi selge, et Menind astub uuesti doktoriõppesse ühes välisülikoolis, et oma uurimistööd jätkata ja lõpuks loodetavasti ka kraad ära kaitsta.