Entusiastid tahavad päästa Eestist pärit arsti säilmed

Tänavu suvel sai Leena jõe deltas loodusfilmi tegemas käinud Västrik teada, et Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel Põhja-Jäämeres asuval Kotelnõi saarel seisis ligi sajandi jagu vankumatult viimane märk Eestist pärit polaaruurijatest ja teadlastest, kes fanaatiliselt üritasid leida Sannikovi maad, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Tallinnas sündinud baltisakslane, Tartu ülikooli teadlane von Toll läks ajalukku just Sannikovi maa otsijana. Toll oli veendunud, et ta märkas oma kahel varasemal teadusretkel paljuotsitud maad ning läks 1900. aastal kuunaril Zarja spetsiaalselt selleks uuele ekspeditsioonile, et esimese mehena viimaks sinna ka kohale jõuda.

Paraku lõppes ekspeditsioon traagiliselt - on teada, et 1902. aastal jõudis von Toll Bennetti saarele, kust otsitud Sannikovi maani pidi jääma ainult mõnikümmend kilomeetrit. Eestist pärit mehe luhtunud unistust ja polaaruurimise ajaloo üht tähtsündmust jäi meenutama Kotelnõi saarele püstitatud rist tema ekspeditsioonil surnud arstile, 1864. aastal Valga lähedal Anne mõisas sündinud Hermann Walterile.

Suvel Tiksis viibinud Västrikuni jõudis info Eestilegi olulise mälestusmärgi saatuse kohta juhuslikult. Västriku sõnul selgus, et üks ekspeditsioon oli just saabunud Uus-Siberi saarestiku Kotelnõi saarelt, kus oli tehtud kiireid päästetöid Eestist pärit arsti Walteri haua peal või juures.

«Hermann Walter oli Tolli ekspeditsiooni arst, kes suri ja maeti Kotelnõi saarele 1902. aasta 3. jaanuaril ning nüüd üle 100 aastat hiljem on igikelts nii palju liikunud, et kirst koos arsti säilmetega oli jäänud vee alla,» ütles Västrik.

Walteri haua päästeoperatsiooni juhtinud Tiksi sõjaväegarnisoni ajaloolis-seiklusklubi juht Sergei Rõžõi andis Västrikule saarel tehtud videokaadrid ning kirjeldas oma ponnistusi Eestist pärit teadlaste pärandi säilitamiseks.

«Kuna Walteri hauatähis on kantud kõikidele maailmakaartidele, siis ei saanud me teda ümber matta, kuid ei saanud jätta ka samasse kohta, sest muidu oleks ta kadunud. Võtsime vastu otsuse, et risti ja aediku paigutame ümber, kuid haua enda jätame samasse ning kaitseme seda nii hästi kui võimalik - katame sarkofaagiga ning lahendame aasta jooksul juriidilised ja muud küsimused, mis võivad tekkida seoses hauakoha muutusega,» rääkis Rõžõi.

Nii tegidki klubi entusiastid karmis kliimas võimatut - lasid järve doktor Walteri säilmete ümbert tühjaks, ehitasid vanadest metalltünnidest püsiva sarkofaagi, taastasid endises ilus rauast risti ja aediku ning panid selle igikeltsa sisse uuesti püsti.

«Kirjas, mille von Toll oli jätnud kuunari kaptenile oli öeldud midagi sellist, et ta üritab armastatud doktorit matta, panna talle risti, kuid seda nii, et see ei raskendaks hiljem tema ümbermatmist kodumaale,» kinnitas Rõžõi.

Västriku sõnul on Tartu ülikooli lõpetanud baltisakslase Hermann Walteri säilmed praegu jätkuvalt sellises olukorras, et kui aasta jooksul midagi ette ei võeta, siis tõenäoliselt kirst ja säilmed hävivad täielikult.

«Klubi liikmed raiusid 200 meetri kaugusele igijäässe uue haua, mis oli tõsine füüsiline pingutus. Samal ajal mõtlesid nad ka võimalikule ümbermatmisele ning üks võimalikest kohtadest oleks ju Tartu, kus möödus Walteri noorpõlv, ülikool ja kus ta koos Tolliga ekspeditsioonile läks,» tunnustas Västrik entusiaste.

Västriku sõnul käivad praegu läbirääkimised Hermann Walteri järeltulijatega, kes elavad Saksamaal ning kes on volitanud Erki Tammiksaart ajama selles küsimuses suguvõsa asju. «Nüüd on pall Vene poole kätes. Tõenäoliselt on see keeruline küsimus ning siin on vaja riiklikul tasemel läbirääkimisi ja kokkuleppeid,» ütles Västrik.

Teadusajaloolase Tammiksaare sõnul hinnatakse Venemaal Tolli teeneid kõrgelt. «Väga mitmed polaaruurijad peavad teda kõige tähtsamaks polaaruurijaks, kes Venemaal üldse on olnud. Toll oli veendunud, et iga hinna eest tuleb Sannikovi maa üles otsida,» märkis Tammiksaar.

«Ma arvan, et see on tõeliselt suur sündmus nii Tartu linnale, Tartu ülikoolile, kui ka kogu Eestile laiemalt. See on laiemalt oluline ka Eesti-Vene suhete kontekstis, mis võimaldab näidata, et meil on olnud ühine ajalugu, et me suudame teha koostööd erinevatel tasanditel,» tõdes Tammiksaar.

Toll ja osad tema ekspeditsiooni liikmed jäid kadunuks 1902. aastal pärast 8. novembrit Bennetti saarel, kui nad hakkasid liikuma tagasi Uus-Siberi saare suunas.

Eesti lugejatele on Sannikovi maa tuttav Vene ulmekirjaniku ja teadlase Vladimir Obrutševi «Seiklusjutte maalt ja merelt» sarjas 1956. aastal ilmunud raamatust «Sannikovi maa».