Eestis elab praegu üksi rohkem inimesi kui kunagi varem ja mis võiks olla üksinduse leevendamiseks parem kui võtta endale kass või koer? Noortele paarikestele on neljajalgne sõber aga lapse eest.
Tartu kodutute loomade varjupaigas algab külastusaeg kodulooma valijaile kell kaks päeval. Saabub noor naine koos elukaaslasega – ajakirjanikuga pikemalt vestlemata lähevad nad kutsikaid kaema ja valivadki ühe välja. Nähtavasti on nad uuele ajale väga tüüpilised lemmikloomaotsijad.
Noored, kel pole (veel?) peas lapsesaamise mõtet, ent kes omal moel asendavad lapse puudumist lemmikloomaga. Sageli tuleb ka laps, aga iive on meie riigis miinuses, eks ole! Kodulooma pidada on rahvastiku taastootmisest lihtsam, mugavam ja riskivabam. Tallinna loomade hoiupaiga juhi Larissa Kozõreva hinnangul on noori, äsja kokku kolinud ja kodulooma otsivaid paarikesi kundedest lausa viiendik.
Küllalt sageli kipuvad noored sedasama kassi või koera pärast lapsesaamist varjupaigale tagasi sokutama. «Noored võiks aru saada, et nende elu muutub kiiresti ja juhul kui nad tahavad näiteks Eestist ära kolida, tuleb ka loom kaasa võtta,» lisab Kozõreva.
Keskealised kuldkliendid
Vahepeale mahub Tartu varjupaigas suurtest loomasõpradest perekond, naine ja mees. Alul otsivad kutsikat, ent kuna neid äraandmiseks sobivas vanuses pole, suunduvad joonelt kassipoegade majja. Ei kulu üle viie minuti, kui Sirje Sokorovi süles on pikakarvaline ja mustavalgekirju Enigma.
Miks just selline vähem kui pooleaastane kassike? «Lihtsalt jääb pilk peale ja ongi kõik!» tõdeb Sokorov. «Seda polegi võimalik põhjendada.» Esiti tähelepanust üsna häiritud Enigmast saab Sokorovi kolmas kass, üks koer on tal samuti.
