/nginx/o/2015/10/12/4587837t1h03f7.jpg)
Tänavu on 17 varjupaigataotlejat lahkunud Eestist ajal, mil nende menetlus alles kestab. Sageli seetõttu, et Eesti ei ole tegelikult see paik, kus soovitakse elada.
«Kui varjupaiga taotluse esitanud välismaalane otsustab sel ajal, kui käib menetlus, Eestist lahkuda, menetlus peatub ja politsei- ja piirivalveamet (PPA) teeb taotlusele tagasilükkava otsuse. Sel aastal tuli sellisel põhjusel tagasilükkav otsus teha 17 taotluse puhul,» kinnitas PPA välismaalastetalituse juht Liis Valk.
Saadetakse tagasi Eestisse
Võrdluseks, rahvusvahelise kaitse taotlusi esitati kümne kuuga kokku 211. Pagulase staatuse või täiendava kaitse staatuse sai kümne kuuga 71 inimest. Otsust tuleb oodata kuni kuus kuud.
Edasi liiguvad nad niikuinii, ükskõik kas me püüame neid sunnismaistada või mitte.
«Reeglina on lahkumise põhjuseks soov liikuda edasi oma esialgsesse sihtriiki või arusaam, et otsus tuleb negatiivne ja soovitakse ennast varjates takistada väljasaatmist kodumaale või päritoluriiki,» selgitas Valk. Näiteks saab inimene ise aru, et tal pole alust varjupaika saada.
Valk lisas, et rahvusvahelise kaitse menetluse ajal omavoliliselt lahkumine olevat lühinägelik samm, kuna taotlejatelt võetakse menetluse alguses sõrmejäljed, mis kantakse EURODAC (Euroopa sõrmejälgede andmebaas) süsteemi.
«Kui sama inimene esitab varjupaiga taotluse teises Euroopa Liidu liikmesriigis, siis on lihtne tuvastada, et selle inimese rahvusvahelise kaitse taotluse eest vastutab Eesti. Sel juhul saadetakse inimene Eestisse tagasi, millest teavitatakse kõiki rahvusvahelise kaitse taotlejaid juba taotluse vastuvõtmisel,» põhjendas Valk.
See, kui taotlus rahuldatakse, ei garanteeri samuti, et inimene siia siiski jääb, kui tal on olnud teine eesmärk.
Asüülitaotlejate soove ei arvestata
«Inimestel, kes kodust lahkuvad, on reeglina head põhjused lahkumiseks ja head põhjused jõudmaks teise riiki. Näiteks neil on seal ees sugulased või muud tutvused, mis aitavad teises riigis paremini kohaneda,» ütles Eesti Pagulasabi juhatuse esimees Eero Janson.
Ta jätkas, et paljuski seisneb probleem selles, et kui inimene jääb oma rännakul «vahele» näiteks Eestis, mis ei ole tema sihtriik, siis Dublini määruse järgi ei huvita sisuliselt kedagi see, kuhu ta tahtis välja jõuda ja miks. Ta saab asüülitaotluse esitada vaid Eestile.
/nginx/o/2015/10/15/4595709t1hed63.jpg)
See on aga probleemne, sest Eestisse jõuavad sel juhul ka inimesed, kes siin oma elu üles ehitamisest huvitatud ei ole, vaid püüavad iga hinna eest edasi liikuda.
Sunniviisiline jaotamine kukub läbi
«Dublini määruse alusel hoiame neid sunniviisiliselt siin, et nad lõpuks ikka ära läheks, kui neil võimalus tekib.» Süsteem, mis inimeste tahet ei arvesta on määratud aga luhtuma.
«Kuigi me lennutame Kreekas ja Itaalias varjupaika taotlenud inimesed teistesse liikmesriikidesse ja anname niiviisi igati tervitatavat leevendust piiririikidele, lisame me põgenike niigi pikka teekonda juurde ühe lisasammu meelepärasesse riiki jõudmisel. Kui nende tuleviku väljavaated on helgemad teistes riikides, siis edasi liiguvad nad niikuinii, ükskõik kas me püüame neid sunnismaistada või mitte,» kritiseerib ta väljaandes poliitika.guru.
/nginx/o/2015/08/20/4399061t1he872.jpg)
Janson lisas, et Eesti küll rõhutab, et siia tuuakse inimesed, kes ise tahavad tulla, kuid Euroopa Komisjon ei näe tegelikult ette, et inimese soovi küsitakse. «Sisuliselt on see ikkagi sunniviisiline meede.»
Tema hinnangul tuleks läbi viia põhjalik varjupaigasüsteemi reform.
Pagulasi jaotatakse valedel eeldustel
Dublini määrus eeldab, et liikmesriikide varjupaigasüsteemid on võrdsed ning taotlejatele pole sisulist vahet, mis riiki ta satub. «Eeldus, mis on kõike muud kui tõene.»
Nii panebki see määrus suure koormuse alla piiririigid ja solgutab taotlejat vastu tahtmist ühest riigist teise, leiab Janson.
«Selline ringisõidutamine on omakorda pikendanud menetlusi, pannud riike kasutama kinnipidamist rohkem kui seda teha tohiks, vähendanud usaldust varjupaigariigi suhtes ning tekitanud teisest rännet liidu sees. Rääkimata selle kulukusest,» kirjutab Janson.
Ta toob välja, et reaalselt ei ole hakanud Dublin praktikas kunagi toimima.
«Vahemikus 2009-2014 võtsid ikkagi vaid viis liikmesriiki (seejuures vaid üks neist, Itaalia, on piiririik) vastu 68 protsenti kõikidest Euroopa Liidu liikmesriikidele esitatud varjupaigataotlustest. Samal ajavahemikul jõudis reaalse tagasisaatmiseni vaid iga neljas Dublini menetluse raames tehtud tagasivõtmispalvest.»
See tähendab, et isegi kui tehakse otsus inimene tagasi saata, siis reaalsuses jõuavad vähesed tagasi riiki, kus esimese taotluse sisse andsid.
PPA kinnitusel aga teeb Eesti teiste riikidega tihedat koostööd ja vahetatakse infot, et taotluse sisse andnud inimene siiski tagasi toodaks, et menetlus tema suhtes lõpetada.
Jansoni hinnangul oleks vaja, et rändaja soove sihtriigi valikul vähemalt piiratud kujulgi arvestataks. Näiteks võiks püüda lihtsustada perekondade taasühendamist.
Teine vaba valikut ja liikumist tagav muutus oleks see, et Euroopa Liidu sisese inimeste vaba liikumise põhimõtet laiendataks ka rahvusvahelise kaitse saajatele, nii nagu see on praegu tagatud EL kodanikele ja pikaajalistele elanikele (kellel vähemalt viis aastat paiksust).
«See looks isereguleeruva süsteemi, kus inimestel on õigus liikuda sinna, kus neil on lihtsam toime tulla või tööd leida. Kui Soomes pakutakse sobilikku tööd ja paremat palka, peaks ka Eestilt rahvusvahelise kaitse saanud inimesel olema tavakodanikuga võrdne õigus sinna tööle ja elama minna,» arvab Janson.
Kuidas vältida pagulaste koondumist läände ja põhja?
«Tehnilise poole pealt tähendaks see, et liikmesriigid peaksid hakkama vastastikku tunnustama üksteise tehtud positiivseid varjupaigaotsuseid - et kaitse staatus käiks pagulasega kaasas, kui ta teise riiki kolib,» kirjutab Janson.
Nende mõlema meetme peamine kriitika seisneb selles, et pagulased koonduksid Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidesse, nendib Janson.
/nginx/o/2015/09/26/4530739t1h5362.jpg)
Suurt rolli mängib riiklike varjupaigasüsteemide ebaühtlane kvaliteet ning riikide maine. Neid kahte tegurit parandades saaks koondumist pidurdada, usub ta.
Üks viis, kuidas ebavõrdset jaotumist vaba liikumise tingimustes leevendada, oleks tagada, et pagulasele poleks tõepoolest sisulist vahet, mis riiki ta satub. Kõige paremini suudaks seda tagada ühtse Euroopa varjupaigaasutuse ja -menetluse sisseviimine (joint processing) ja selle alusel ühtse Euroopa Liidu pagulasstaatuse andmine kaitset vajavatele inimestele, mis samaaegselt lahendaks ka vastastikkuse tunnustamise küsimuse, kirjutab Janson.
Võimalik oleks ka variant, kus varjupaigataotlusi menetleks üks Euroopa Liidu agentuur. Üks variant oleks, et see paikneks mõnes võtmetähtsusega kohas. Parem variant oleks aga luua nimetatud agentuuri osakonnad igasse liikmesriiki, võttes sellega üle riiklike varjupaigamenetlusi teostavate asutuste (Eesti puhul politsei- ja piirivalveamet) vastavad kohustused.
Need on vaid mõned ideed (pikemalt loe väljaandest poliitika.guru).
Jansoni sõnul oleks alternatiivid olemas ja nende üle on Euroopa Liidus ka aastaid arutatud. «Aga riikidel on üldiselt huvi jätkata kasvõi halva süsteemiga, kuna see on olemas. Reformid on alati valulikud asjad,» ütles ta Postimehele.