/nginx/o/2008/10/16/84189t1hc23a.jpg)
Liiklusjurist Indrek Sirk leidis ETV saates «Vabariigi kodanikud», et kui liiklejad tahavad täpselt seadust järgida, siis ei ole see liiklus enam sujuv.
Sirk: liiklusseaduse täpne järgimine ei too sujuvat liiklust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirk rääkis, et mida detailsemaks seadustega minnakse, seda enam tekib seal auke. «Näiteks pikivahe küsimuses oleme jõudnud üsna absurdsesse olukorda. Vanas seaduses oli kirjas, et pead olema suuteline oma auto kinni peatama, kui ees olev auto peatub. Nüüd on aga kirjas, et asulasisesel teel peab pikivahe olema 2 sekundit ning asulavälisel teel 3 sekundit.»
Saatejuht Aarne Rannamäe pakkus, et ehk tuleks liiklejatele lisaks eurokalkulaatorile ka pikivahekalkulaator anda.
Uues liiklusseaduses kirjutatakse, et mobiiltelefoni ei tohi enam roolis käes hoida, ilmselt seetõttu, et inimesed kirjutavad roolis olles palju sõnumeid. Sirk arvas, et seadusepunkti põhjuseks on eelkõige järelevalve küsimus. «Nüüd on palju lihtsam karistada. Enam ei pea vahet tegema, kas ta räägib või sügab telefoniga kukalt.»
«Inimesed arvavad, et nii kaua kui nad telefoniga ei räägi ja ainult vaatavad, ei ole see probleem, aga tähelepanu läheb ikkagi juhtimiselt kõrvale. Samamoodi läheb tähelepanu kõrvale, kui me näpime raadiot või sööme,» ütles Sirk.
Lisaks leidis Sirk, et meie teedel ei ole piisavalt möödasõidukohti. «Et mööduda 70km/h sõitvast autost 90km/h kiirusega, läheb vaja 800 meetrit sirget, hea nähtavusega teed,» arvutas Sirk.
Maanteeameti nõunik Villu Vane leidis, et meie juhtide häda on selles, et nad ei tea üldse, mis nende selja taga toimub. «See on väga harv juhus, kui juht kellele sa järgi jõudsid on sind märganud. Enamasti on see, et ei teata üldse mis selja taga toimub,» arvas Vane.
Vundamendi lõhkumine tekitab inimestes lühise
Sirk rääkis, et teda häirivad mõned põhimõttelised muudatused väga palju. «Me õpime liiklust oma esimestest elupäevadest alates. Kui vundamendialuseid hakata lõhkuma, nagu jalgratturite liiklusnõuded, siis tekitame inimestes lühise. Ta enam ei tea, kuidas on õige käituda ja siis ta püüab käituda oma parema äranägemise järgi, aga see ei pruugi olla kõige turvalisem.»
«Kui teeme mingisuguseid muudatusi, tuleb neid teha samm-sammult, et nendega harjuda. Kui autodel oli ööpäevane tulede kasutamise kohustus, siis me harjutasime neid ju tükk aega,» meenutas Sirk.
«Kui nüüd ühest hetkest muutub umbes 100 normi, siis tekib segadus, mingid asjad jäävad meelde, mingid asjad ei jää,» ütles Sirk.
Keeruline seadus
Sõiduõpetaja Tiina Mork ei mõistnud, et miks peab uus ja inimestele vajalik seadus nii keeruline olema. «Kui see on nii tähtis seadus ja seda vajavad kõik, siis miks on see kirjutatud nii keerulises keeles?»
«Ma olen selle seadusega kokku puutunud päris palju. Ma lugesin ühte kuuerealist lauset viis korda läbi ja hakkasin teda lõpuks tükeldama, et aru saada millest jutt on,» rääkis Mork.
«Inimene vajab liiklusseadust, järelikult see peab olema kirjutatud sellises keeles, millest ta aru saab,» arvas Mork. Mork lisas, et autokoolis on viimasel ajal väga populaarseks saanud konsultatsioonid, kus õpilased esitavad uue seaduse kohta palju küsimusi.
Ajakirjanik Urmas Vaino nõustus seaduse keerukusega ning lisas, et ei mõista osa punktide otstarbekust. «Seadus algab 101 mõistega. Nende hulgast leidsin näiteks «pimeda isiku» definitsiooni,» kirjeldas Vaino.
«Miks on vaja nägemispuudega isikut defineerida? See tekitab inimeses segadust, ta ei saa päriselt aru ja hakkab kahtlema, et siin on kuhugi koer maetud. See on Eesti probleem, et seadused ei ole kõige kvaliteetsemad,» arvas Vaino.