Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/11/09/4681001t1h3dde.jpg)
Rebane on terves maailmas levinuim ja arvukaim kiskja. Eestis elutsev (puna)rebane on kuuest liigist suurim. Elada eelistab ta metsatukkadega vahelduvate avamaastikega piirkondades. Ühel territooriumil elutseb tavaliselt täiskasvanud isane koos kuni kahe täiskasvanud emaslooma ja kutsikatega.
Soodsates piirkondades on ühe looma territoorium 5–12 km², linnas vaid 0,2 km². Eluviisilt eraklikuna kütib ja elab ta üksi kuni poegimisajani. Pesa asub mitme sissepääsuga urus, mis ehitatakse ise või kohandatakse mägra või küüliku urust. Urge kasutavad peamiselt poegivad emased.
Rebane suhtleb eelkõige näoilmete, lõhnanäärmete eritiste ning haukuvate, ulguvate ja kiunuvate häälitsuste kaudu. Lisaks kasutavad nad suhtlemiseks nii kõrvu, suud, saba kui ka kogu keha.
Enamjaolt videvikus jahti pidav rebane toitub väiksematest selgroogsetest: roomajatest, konnadest, jänestest, hiirtest, lindudest ja nende munadest. Ta sööb ka putukaid, raipeid, puuvilju ja marju ning kogub toitu tagavaraks. Rebase päevane toiduhulk on 0,5–1,0 kg.
Kevadel sünnib rebaseperre tavaliselt 4–5 tumepruuni pehme karvastikuga kaetud poega, kes hakkavad nägema ja kuulma kahenädalaselt. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad ning kuni sügiseni jäävad kutsikad ema juurde.
Rebase peamine vaenlane on inimene. Ohu eest põgenemisel on rebane ettevaatlik ja väga leidlik. Ta võib joosta kuni 48 km/h ja hüpata üle kahe meetri kõrgustest takistustest. Saba hoiab ta joostes horisontaalselt. Rebane on mitmesuguste haiguste, sealhulgas ka marutaudi ja kärntõve, levitaja.
Kodulinde jahib rebane üldiselt harvem kui arvatakse, kuid kanakuuti sattudes võib ta kõik linnud murda. Põhjuseks on tema jaoks ebaloomulik olukord, kus saak ei suuda põgeneda. Analoogset situatsiooni loodudes ei teki ja seetõttu ei ole rebane kohastunud vastavalt käituma. Samas on ta looduses küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija.
Rebased on meil koduümbruses üsna tavalised luusijad. Kord käiakse suvel põõsaste küljest tikreid söömas, siis jälle talvel lume alt õunu välja kraapimas ja vahel turnitakse kõverate kirsipuude otsas. Omaette vaatemäng on rebasekutsikate lustlik mäng põlluteel. Jääb üle vaid fotoaparaati käepärast hoida ja pildistamisvalmis olla.