Viinamarjakasvatajad jäid hooajaga rahule

Hooaeg algas soodsalt, sest pehme talve tõttu ei olnud isegi katmata taimedel külmakahjustusi ning edasine jahe suvi pärssis haiguste arengut. «Taimedel ei esinenud ebajahukastet, mis viinapuid eelmistel aastatel kimbutas,» sõnas Jaan Kivistik.

Võrumaal Sõmerpalu vallas Linnamäe külas viinamarjade kasvatamisega tegelev Meelis Värnik nentis, et augustikuu ilusad päikesepaistelised ilmad ei suutnud jahedapoolset suve esimest poolt tagasi teha ning tänu sellele lükkus viinamarjade valmimine vähemalt paari nädala võrra edasi.

«Marjadel jäi rohkem aega küpseda ning tänu sellisele ilmale olid mõned sordid rohkem värvunud kui möödunud aastatel,» kõneles Meelis Värnik.

Positiivne oli nii Jaan Kivistiku kui Meelis Värniku sõnul seegi, et tänavu suvel polnud herilasi saaki kimbutamas ning linnudki käisid maiustamas vaid väiksemate siniste marjadega.

Saagikamad sordid

Meelis Värniku sõnul on tänavu parema saagikusega need viljapuud, mille viljad küpsevad hiljem. «Varajased sordid on kiirema arenguga ja nad vajavad soodsaid klimaatilisi tingimusi juba algusest peale,» rääkis ta ja lisas, et aeglasema arengu ja hilisema valmimisega sortidel on rohkem aega. Hiliste sortide peamise ohuna nimetas Meelis Värnik, et need ei pruugi enne jahedate ilmade saabumist valmis saada.

Räpina aianduskoolis annavad juba aastaid avamaal head saaki ja jõuavad valmimiseni järgnevad sordid: «Hasanski Sladki», «Pine Lake», «Albo Varheaja», «Valiant» ja «Vapper». Nii ka sellel hooajal. Eelnevalt nimetatud siniste marjadega sordid on Jaan Kivistiku sõnul suhteliselt talve- ja haiguskindlad. «Heledaviljalistest paistab hea olevat «Fabeli» nime kandev sort,» märkis Jaan Kivistik.

Võrumaa viinamarjakasvataja Meelis Värniku meelest on sel hooajal märgata muutusi klientide maitse-eelistustes. Varem eelistasid ostjad tihtipeale niisuguseid, mis meenutasid maitselt importviinamarju, kuid tänavu sooviti rohkem teistsuguse ja vürtsikama mekiga vilju.

Talvitumine

Külmade ilmade eel tuleks viinamarjataimed talvitumiseks ette valmistada, kuid Jaan Kivistik soovitas sügislõikusega mitte kiirustada. «Alles kaks nädalat pärast lehestiku kadumist saab lõikustöö ette võtta,» lausus ta ja täpsustas, et lõigata tuleks taimi enne toetuselt maha võtmist, sest nii on taimest parem ülevaade. «Viimase aasta juurdekasvud kärbitakse enamasti pärast teist kuni kuuendat punga,» rõhutas ta.  

«Talveks ettevalmistamisel on tähtis, et lastakse võrsetel piisavalt puituda ning valitakse välja ja jäetakse alles sellised võrsed, mis on tugevad ja kahjustusteta,» märkis Meelis Värnik. Järgmise aasta saak tuleb ju sealt. Veel tasub meeles pidada, et ületalve ei ole hea jätta palju oksi, sest vastasel korral tuleb sellest järgmisel aastal põõsas, millel ei tarvitse eriti palju kobaraid olla või siis jäävad kobarad väikesed.

Säilitamine

Jaan Kivistik jagas ka paar näpunäidet viinamarjaveini valmistamiseks. Eesti kliimas kasvanud viinamarjadest veini tehes peab leppima sellega, et ühele liitrile mahlale tuleks lisada kuni 100 grammi suhkrut, kuid vett viinamarjamahlale ei lisata.

«Tarjavartest puhastatud ja purustatud marjamassile tuleks juurde panna veinipärm ja kääritada soojas ruumis lahtise kaane all paar päeva, seejärel kurnata mahl, lisada suhkur ning edasi kääritada vesiluku all,» õpetas Jaan Kivistik.

Lisaks võiks saagi ülejäägist valmistada viinamarjamahla nii pressitud kujul kui ka aurutades, sest kuumutades saab põhjamaistest sortidest mahla kergemini kätte.

Jaan Kivistik julgustas ilusamaid marju tervelt säilitama. Kobarad tuleks õhukese kihina aluste peale laduda ning hoida jahedas ruumis. Kui marjade närbumine ei häiri, siis saab omakasvatatud viinamarju süüa kuni aastavahetuseni.   

Septembrilõpu seisuga olid Räpinas varajased sordid nagu «Hasanski Sladki» juba veiniks tehtud ning oodati hilisemate sortide valmimist.