Munitsipaalpolitsei ameti põhja-Tallinna tugipunkti vaneminspektor Pavel Boitsov on eesmärgiks seadnud linnaosa romusõidukitest puhastada.
Põhja-Tallinn saab peagi autovrakkidest vabaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Augusti algusest on alustatud 15 menetlust tänavatel seisvate autoromude kohta, millest üheksa on juba kas omaniku poolt ära viidud või utiliseeritud. «Minu hinnangul on alles veel 10-15 tükki, aga ma ei jäta enne, kui oleme neist kõigist lahti saanud,» rääkis inspektor.
Boitsovi sõnul on romusõidukite puhul tegemist suhteliselt keerulise teemaga. Mitte iga sõiduk, olgu ta või aastajagu paigal seisnud, ei kvalifitseeru romusõidukiks. Tallinna linna heakorraeeskiri ütleb, et romusõiduk on sõiduk, millel puuduvad selle mehaanilised osad või kereosad või autoklaasid või rattad ja mis oma välimusega riivab linna esteetilist väljanägemist või rikub linna puhtust ja heakorda. Seega iga porine või lössis rehvidega sõiduk ei ole ilmtingimata romu.
«Toon lihtsa näite. Kümme aastat tagasi läksin kaitseväkke ja parkisin auto liiklusreegleid järgides maja ette. Kui ma aasta pärast koju tulin, oli auto pikast seismisest tolmukihi all ja kaks esirehvi tühjad. Hea küll, ta ei olnud just kõige puhtam, aga ainuüksi tühi rehv ja porine aknaklaas ei tee sõidukist romusõidukit,» selgitas Boitsov. «Kui autol on numbrid küljes ja avariilised tunnused puuduvad, siis ei ole tegemist romuga. Me ei tea ju, mis on omanikuga juhtunud – äkki on ta haigestunud, pikal ärireisil või midagi muud...»
Inspektor tõi teise näite. «Kopli tänaval seisis romusõiduk. Inimene saatis kaebuse, et aknad on katki löödud, teele on tilkunud kahtlast vedelikku ja lapsed mängivad sees. Registrist omanikku ei leitud. Korteriühistu juhatus oletas, et tegu võis olla mehega, kes aastaid tagasi Venemaale kolis.»
Ühe majaelaniku kaudu sai inspektor kontakti kunagise naabriga, kes elas Paldiskis ja kes arvas teadvat, et auto omanik kolinud Uuralite taha. Pärast pikki otsinguid ja helistamisi Uuralite omavalitsustesse selgus, et mees oli tõesti mägikülas elanud, kuid ammu surnud. Boitsov sai lese kontaktid.
«Vahel on mul tunne, et olen Sherlock Holmes. Selle looga läks kolm nädalat, aga sain asja korda. Naise jutu järgi müünud mees auto enne ärakolimist naabrile, viimane müüs selle omakorda edasi. Mõlemad jätsid aga auto ümber registreerimata. Siis ostis viimane omanik uue auto. Vana auto jäi laokile. Kas ununes või unustas meelega, seda ei tee kindlaks, aga tänaseks on ta kadunud,» rääkis Boitsov. Samasuguseid, pikka uurimist nõudvaid juhtumeid on mitmeid.
Kui autol puudub numbrimärk ja ka VIN koodi ei õnnestu tuvastada, saab tihti abi kohalikelt elanikelt ja korteriühistult, kes on romu pärast pahased ja kellel on teada kas omaniku nimi või isegi kunagi tehtud fotod autost, kus number näha.
Mõni juhtum on aga lihtsalt naljakas. Nii nägi Boitsov, et Randla tänaval istub ühes romus umbes kümneaastane poiss. Küsimusele, mida ta seal teeb, vastas poiss, et surfab internetis. Romu seisis nimelt raamatukogu juures ning sealne tasuta wifi leviala ulatus ka autosse.