/nginx/o/2014/01/15/2751686t1hd85c.jpg)
/nginx/o/2015/10/04/4558147t1h0730.jpg)
Ljudmila Ulitskaja debüteeris kirjanikuna väga hilja: tema esimene raamat ilmus alles siis, kui ta oli juba viiekümneaastane. Õigupoolest ei tahtnudki ta kirjanikuks saada. «Ma olin bioloog, tegelesin geneetikaga ja see, et minust lõpuks teadlast ei saanud, on üks elu ebameeldivatest tahkudest,» selgitab Ulitskaja. «Teadus on mulle tänase päevani maailma kõige köitvam tegevus. Teiselt poolt olin ma muidugi alati suur lugeja. See on meie põlvkonna tunnusjoon – lugemisiha. Me lugesime alati palju ja mitte ainult samizdat’i (mille tõttu Ulitskajal 1970. aastal üldgeneetika instituudist lahkuda tuli – toim). Meid huvitas liigagi palju ja juhtus nii, et me jõudsime ikka ja jälle lubatust kaugemale, algul isegi endale aru andmata…»