«Made in Estonia» militaarimed osutuvad sageli mulliks

Märksa rammusam tükk rahast osutus valusaks koolirahaks, nagu tunnistavad omavahelistes vestlustes pika hambaga ka ministeeriumi ametnikud – vähemasti kaitseväele ei sündinud neist projektidest praktilisi tooteid. Kui aga küsida kaitseväes teadus-arendusprojektidega tegelevalt major Rasmus Lippurilt, milliste projektide tulemused on praegu aktiivsel kasutusel, tuleb loetelu üsna lühike.

Lippur lisab siiski, et mitmelt uurimistoetuse- ehk grandiprogrammilt ootab kaitsevägi tulemust järgmisel aastal.

Sel kümnendil on ajalehed kirjutanud hulga vaimustunud lugusid laskesimulaatoritest, mehitamata luurelennukitest ja imekangast, mille alla peitunud kaitseväelast ei leia üles ka vanakurat ise. Paari nädala eest alustas Postimees suhtlust kaitseministeeriumiga, et teada saada, mis neist projektidest saanud on.

Kõigepealt kulus ametnikel tublisti vaeva selgitamaks, kuhu täpsemalt see sadakond miljonit krooni kümne aastaga ikkagi läks. Esialgu sai ajaleht rahastatud teadusarendusprojektidest puuduliku ülevaate. Kui projektid olid kenasti reas, hakkasime projekthaaval küsima, mis sellest kõigest riigikaitsele kasu oli.

Roosimäe hävitav hinnang

Möödunud aastal erru läinud brigaadikindrali Urmas Roosimäe hinnangul pole sajast miljonist kroonist olnud kaitsejõududele peaaegu mingit tolku. «Öelge mulle, kas kuskil on mingisugune lõpptoodang, mis oleks relvastusse võetud?» küsib Roosimägi.

Ta küsib, et kui teadus-arendusprojektidesse panustatud rahasummad pole toonud kasu kaitseväele, siis kellele need kasulikud on. «Mina isiklikult arvan, et see on olnud teatud kaitseministeeriumi ametnike huvides.»

Seda, et kaitseministeeriumi teadus-arendusprojektide rahastamises võis varem olla huvide konflikte, tunnistab ka kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Enne 2008. aastat puudus kaitseministeeriumil ka igasugune teadus-arendusstrateegia ja raha said need, kes oskasid küsida. Siis otsustas akadeemilise taustaga kaitseminister Jaak Aaviksoo selles vallas korra majja lüüa ja paika panna, mida ja milleks rahastada. Strateegiasse sai muu hulgas kirja, et teadusarendustegevuse rahastamisel on esmatähtis kaitseväe vajadus, aga ka rentaablus. See tähendab, et toetada on mõtet juhul, kui kusagilt mujalt ei saa hankida odavamat ega kvaliteetsemat seadet.

Peale selle tõmbas Aaviksoo kriipsu mõnelegi juba suuri summasid saanud projektile, nagu näiteks professor Jaan Järviku arendatud ja enam kui seitsme miljoni krooniga toetatud improviseeritud lõhkeseadeldiste neutralisaatorile. See on soomuki ette käiv seadeldis, mis peaks tekitama enda ette elektromagnetenergia kiirguslaigu, soojendama maad ja õhkima ette jäävad lõhkekehad niimoodi juba distantsilt.

«Te olete ju füüsikat õppinud?» küsib Roosimägi. «Kas te kujutate ette, milline energeetiline allikas peaks olema selle seadme taga?»

Kaitseväe katsetustest selgus, et seda seadeldist on väga lihtne ja odav kasutuskõlbmatuks muuta – tuleb lihtsalt lõhkekeha teistmoodi paigaldada.  

Roosimäe kinnitusel tegelevad relvastuse arendamise ja tootmisega maailmas suured ettevõtted. «Kaitseväele ei saa teha seadmeid või relvi põlve otsas,» ütleb ta. «Paljude asjadega on nii, et hakatakse midagi tegema, küsimata seejuures kaitseväelastelt, kas neil on seda vaja.»

Siin Roosimägi siiski eksib – teadus-arendusprojekte hindas ministeeriumi juures tegutsev spetsiaalne teadusnõukogu, kuhu kuulusid nii ministeeriumi, ülikoolide kui kaitseväe esindajad. Nõukogu oli siiski nõuandev organ – lepinguid sõlmib kantsler või tema volitatud inimene.

Puurime makarone

Samuti reservi läinud kolonelleitnant Leo Kunnase sõnul pakutakse maailmaturul hulgaliselt mehitamata luurelennukeid ja demineerimisrakendusi, mille arendusele kulutas ministeerium üle 16 miljoni krooni. «Meil on vaja tegeleda praktiliste rakendustega, sest me ei ole suurriik – kui kaitse-eelarve on nii väike, siis tuleb teha valikuid, mida siin teha ja toota,» räägib Kunnas. Sõjaolukorras on vaja lollikindlaid lahendusi, mida saab valmistada siinsamas Eestis.

Sellest aastast kaitseministeeriumis teadus-arendusvaldkonda kureeriv Dmitri Teperik väidab, et enamik kaitseministeeriumi rahastatud teadus-arendusprojekte on siiski ühel või teisel määral kasulikud nii kaitseväele kui kaitseministeeriumile.

«Teadus-arendustegevus ei saagi vastata kaitseväe operatiivplaneerimise vajadustele, sest planeerimise aeg on vähemalt 7–15 aastat,» lausub ta. Teperik möönab, et teadus-arendusprojektide rahastamisel on varemalt ka vigu tehtud.

Kunnas leiab rahastatud projektide hulgast siiski ka praktilisi lahendusi, nagu näiteks uute kergsoomuspaneelide tehnoloogia, mille töötas välja tehnikaülikooli vanemteadur Jüri Pirso. «Selline veokitele paigaldatav täiendav soomus võib päästa palju nahku,» räägib Kunnas.

Ka major Lippur ütleb, et kergsoomuspaneele on juba korduvalt katsetatud kaitseväe logistikakeskuses ja tulemused on head.

Samamoodi toob Kunnas esile õppeotstarbelise maamiini, mida kaitsevägi kasutab. Firma Dojoco arendas selle välja vaid 320 000 krooniga.

Postimehel oli võimatu hinnata seda, kas ja mil määral on ühele või teisele projektile eraldatud summad vastavuses tehtud arendustöö mahuga. Leidub nii väga väikse summa saanud ja ellu viidud projekte kui ka ebaproportsionaalselt kalleid ebaõnnestumisi.

Ainsa teadus-arendusprojektide tulemusena loodud seadeldisena, mis seni lahinguväljal elusid on päästnud, kiidavad kaitseväelased professor Andres Taklaja arendatud jämmerit, mis takistab pommide õhkimist raadio teel. Aga sedagi toodet ei saa ühispatrullides brittide või jänkidega kasutada, sest väidetavalt segab see liitlaste raadiosidet. Kaitsevägi on ostnud neid seadmeid juba 59 miljoni krooni eest.

Postimehe allikas kaitseväes märkis, et esialgu oli Taklaja jämmer konkurentide toodetest parem, aga enam mitte, sest suurtel sõjatööstusettevõtetel oli võimalik kulutada arendusele ja turundusele suuremaid summasid.