![Rael Artel](http://f10.pmo.ee/Xw1qjQ7bD3fI-wRRy4IQiCTX-OE=/1442x0/filters:format(webp)/nginx/o/2015/10/09/4576507t1hcb8e.jpg)
Kunagi oli aeg, kui unise suvepealinna tänavatel jooksid alasti inimesed, loobiti mune katustelt alla, käidi ringi, tünn peas, joodi omaenese verd, lõhuti, laamendati, käratseti ja märatseti ning nimetati seda kõike kunstiks.
Kunagi oli aeg, kui unise suvepealinna tänavatel jooksid alasti inimesed, loobiti mune katustelt alla, käidi ringi, tünn peas, joodi omaenese verd, lõhuti, laamendati, käratseti ja märatseti ning nimetati seda kõike kunstiks.
Tagantjärele mõeldes oli see ajavahemik, mis algas 1990. esimeses pooles ja lõppes enne, kui kalender 2010. aastat näitama hakkas, üks väheseid perioode, kui Pärnu linn Eestis kultuurilises mõttes millegi suure ja raputavaga silma paistis. Üks väheseid perioode mitte nüüdisajal või lähiajaloos, eelmise sajandi esimesel poolel või sajandil tervikuna, vaid, noh, üleüldse, kogu aja peale kokku.