Kaljurand: Eston Kohver arvas, et ta on unustatud

Hea välisminister Marina Kaljurand, no isegi läbi selle telesilla, New York-Tallinn, on selgelt näha, et te olete ikka väga-väga rahul, et üks Eesti mees, Eston Kohver, on lõpuks ometi kodus tagasi.

Muidugi olen. Ma olen rahul välisministriga, sellepärast et jah, see oli ikkagi... See ei olnud tavaline konsulaarasi. Meil on aastas üle 700 konsulaarasja. Aga antud juhul oli tegemist ühega meist, ühe ametnikuga, kes rööviti Eesti territooriumilt. Nii et selge see, et see juhtum ei olnud võrreldav mitte ühegi teisega.

Ja ma tõesti võin öelda välisministrina, et kogu välisministeerium aasta otsa, natuke üle aasta, elas Eston Kohveri vabastamise rütmis. Ja inimesena – ma ei kujuta ette, mida elas üle tema perekond.

Ja ma võin ka seda öelda, et Ameerika kongress valmistas ette resolutsiooni, mille tekst oli kokku lepitud, mis oleks pidanud ilmuma selle nädala esmaspäeval, aga vajadus kadus ära.

Ja ma võin ainult, ma ei tunne Eston Kohverit isiklikult, aga ma võin öelda ta abikaasale ja ta lastele, et välisministeeriumi poolt me püüdsime teha kõik, mis me saime, et muuta Eston Kohveri elu vanglas vähegi talutavaks.

Me püüdsime hoida tema sidet Eestiga nii palju, kui me saime, käies nendel kohtumistel, alandades ennast, paludes, aga eesmärk oli see: rääkida Eston Kohveriga, rääkida eesti keeles, edastada sõnumeid kodunt. Nii et ma arvan, et ma inimesena ja kogu välisteenistus tunneb praegu väga-väga suurt kergendust ja head meelt. Aga ma õiendan ka selle ära, et see ei tähenda, et me selle intsidendi unustame. See, et selline intsident toimus, mõjutab suhteid paratamatult.

Kuivõrd te saaksite kirjeldada seda momenti, kui te kuulsite seda suurepärast uudist?

Ütleme, et detaile ma ei saa rääkida, ei taha rääkida, aga mina sain sõnumi New Yorgis varahommikul, et vahetus on toimunud. Mulle helistas välisministeeriumi pressiesindaja. Meil olid mõned eelnevad kokkulepped siseministri ja kapo peadirektoriga. Nii et jah, mind ootasid juba sõnumid, kõne ja me saime hakata tegutsema.

Tõenäoliselt kohtumisele Venemaa välisministri Sergei Lavroviga te olite oma jutupunktid valmis mõelnud? Kas te teadsite sel hetkel, kui te leppisite seda kohtumist kokku, et te lähete sinna ikkagi küsima, et millal te meile Eston Kohveri tagasi annate või...?

Mul ei olnud kindlust, et Eston Kohver on selleks ajaks vaba, aga ma ei välistanud seda.

Nii et võib öelda, et te olite siiski nende väheste väljavalitute hulgas, kes teadsid juba varem, et see vahetus hakkab toimuma?

Ma ei kommenteeri seda.

Kui me tuleme nüüd tagasi selle juurde, et tõepoolest, milline oli Eesti välisteenistuste, Eesti diplomaatide, välisministeeriumi kitsamalt, roll kogu selles loos, et Eston Kohver tagasi tuua? Te rääkisite sellest, et te pidite taluma vintsutusi, pidite taluma alandusi. Kas te kirjeldaksite, mis need täpselt olid siis?

Kui ma rääkisin, siis ma mõtlesin meie konsulit, kes igale kohtumisele minnes pidi olema valmis selleks, et kas tuba on külm või tuba on soe, kas teda kontrollitakse väga põhjalikult või kas ta üldse Eston Kohverini jõuab. Kui kellaaeg on kokku lepitud kell kolm, siis ta võis oodata tunde. Enne, kui ta esitas palve kohtumiseks, siis me pidime ka palvet kogu aeg meelde tuletama – küsima, küsima, küsima. Ehk mitte midagi ei toimunud loomulikult iseenesestmõistetavalt, nagu võiks arvata kahepoolsete riikide suhetes. Nii et kui ma ütlen, et pidi taluma ka sellist mitte kõige sõbralikumat suhtumist, ja vahel ka nuruma, siis ma pidasin silmas just konsuli tegevust Venemaa suunal.

Meie tegevus oligi kahes suunas. Ühelt poolt, et muuta Eston Kohveri viibimine Venemaal vanglas nii talutavaks kui võimalik, säilitada tal kontakt kodumaaga, ja teiselt poolt – töö liitlaste, partnerite, sõpradega, kes loomulikult küsisid meilt kogu aeg informatsiooni, kas on mingisuguseid uudiseid, sedasama küsimust – kas röövimine ikka toimus Eesti territooriumilt? Kas näiteks me võime oodata, et mingil hetkel võib kuskilt välja tulla video, kus Eston Kohver räägib midagi muud kui meie teame?

Loomulikult neid küsimusi kogu aeg esitati. Ja loomulikult me pidime oma sõpradele-partneritele ka vastama. Ja mis puudutab võimalikke videoid – nad võivad ka nüüd veel millalgi välja tulla –, oli meie vastus ühene. Et usaldage meid. Usaldage seda, mida räägime meie, mida räägib siseministeerium, mida räägib kapo. Ja kui tulevad mingisugused teised videod, vaatame neid case by case, aga ma võin suure tõenäosusega öelda, et nad ei saa olla ehtsad.

Marina, see on nüüd sada protsenti kindel, et Eston Kohver rööviti Eestimaa territooriumilt ja see, mida Venemaa ka nüüd, pärast seda positiivset asjade lahendust üritab näidata, on ikkagi nende enda selline klassikaline infosõda?

Ma saan öelda teile seda, mida mulle on kinnitanud korduvalt kapo peadirektor, korduvalt siseminister, ja mul ei ole mittemingisugust alust kahelda selles, et nad ei räägiks õiget juttu.

Kui me räägime korra nendest konsuli kohtumistest Eston Kohveriga, siis kas ma mäletan õigesti, et tegelikult need olid ka selles võtmes väga keerulised, et toimusid läbi tõlgi? Et kaks eesti keelt rääkivat inimest pidid rääkima, kas vene keeles lausa vist?

Esimesel korral oli tõepoolest läbi tõlgi. Pärast seda nad rääkisid vene keeles, mõnel juhul ka eesti keeles. Aga reeglid olid sellised, et nad ei tohtinud rääkida mitte lausetki ei kohtumenetlusest, ei süüdistusest, ei eeluurimisest – mitte midagi. Sellisel juhul kohtumine katkestati. Nad tohtisid rääkida ainult isiklikel teemadel, edastada sõnumeid perekonnalt.

Konsul rääkis Eesti ühiskonna suhtumisest, sellest, et me hoiame teemat rahvusvaheliselt üleval ja alguses oli näha, et see oli Eston Kohverile üllatus. Sest ilmselt tema arvas, et ta on unustatud, ta on sinna jäetud ja Eestis keegi tema küsimusega ei tegele. Välja arvatud kapo, siseministeerium. Aga et rahvusvaheliselt on küsimus saanud nii suurt kõlapinda ja tähelepanu, see oli talle ilmselgelt üllatus.

Kas te välisministrina palusite ka selles mõttes nagu telefoniõigust, et nii kui konsul Estoni juurest tagasi jõuab, siis ta esimesena informeeriks oma telegrammiga ka teid, kuidas Eston Kohveril läheb?

Me saadame memosid, mitte telegramme. Ma ei pidanud seda paluma, sest see oli elementaarne, et selliste asjade puhul, mis on eriti prioriteetsed, olen ma esimene, kes asjast teada saab. Ja siis vastavalt kõik teised, kellel oli teadmisvajadus. Ja samamoodi oli informeeritud kogu Eesti Vabariigi juhtkond loomulikult.

Kas te täna saate rääkida nendest hetkedest, kus võib-olla Eston Kohver rääkis konsulile midagi sellist, mida te võib-olla varem enda teada hoidsite, kus ta ütles, et tal on väga raske või teda üritatakse murda?

Eston Kohver on inimene. Selge see, et mõnel kohtumisel oli ta rohkem väsinud, mõnel kohtumisel oli ta rahulikum. Selge see, et kõik kohtumised olid natuke erinevad. Aga läbiv joon oli ikkagi see – tugev, enesekindel, väärikas, sirge seljaga.

Ja ma väga loodan, et võib-olla, eks talle andis jõudu ka see, et ta teadis, et ta ei ole selles asjas üksi, vaid sisuliselt on tema taga kogu Eesti Vabariik. Alustades presidendist, ametnikest, ja lõpetades ajakirjanike, inimestega. Ja ma kordan veelkord üle, et ma loodan, et talle andis jõudu see tugi.

Kui me tõmbame selle pildi nüüd laiemaks, siis üks osa on nüüd see, mis toimus välisteenistuse poolt Venemaal. Teine osa on see, mida te ka ise mainisite, et te pidevalt olite ühenduses oma partneritega. Kui tihti te pidite tegelikult selgitama, Marina Kaljurand, seda, et miks teil see kollane lint rinnas on?

Jah, seda küsiti, ja eriti pärast seda, kui president algatas kampaania, et kanname nüüd kõik kollast linti. Jah, seda küsiti minult välismaal olles, küsiti välisministrite kohtumistel. Ja kõik, kellega mina kokku puutusin – Euroopa Liidu, NATO liikmesriikide, meiega samameelsete riikide välisministrid või teised ametnikud või teised ministrid –, olid äärmiselt-äärmiselt toetavad. Et kõik said ühtemoodi aru, et selline asi on lubamatu, selline asi ei saa toimuda.

Nii et ka praegu, kui ma New Yorgis oma kõigi kolleegidega kohtun, siis ma tunnen, et ka nemad hingavad kergendatult. Sest ka nemad tunnevad, et nad panustasid, nad aitasid, olukord sai lahenduse.

Naljaga pooleks, Federica Mogherini ütles mulle, et see positiivne uudis oli tema terve nädala kõige parem uudis, mis ta nädala jooksul kuulis. Nii et jah, me tõepoolest olime koos sõprade-partnerite-liitlastega koos. Aga me pidime neid ka kogu aeg informeerima sündmustest, mis toimuvad – kas konsuli kohtumised toimuvad, kas arst sai külastada, kas abikaasale on antud viisa, kuidas kohtumenetlus käib.

Ja ma võin ka seda öelda, et Ameerika kongress valmistas ette resolutsiooni, mille tekst oli kokku lepitud, mis oleks pidanud ilmuma selle nädala esmaspäeval, aga vajadus kadus ära. Nii et me töötasime tõepoolest väga-väga erinevatel suundadel ja erinevate inimeste ja ametnikega.

Kui palju see välispartnerite toetus teile usku andis, et see olukord laheneb varsti?

Väga palju. Selge see, et kunagi ei saa kindel olla. Aga mida me tundsime ja mida me nägime, oli see, et kahepoolsetel kohtumistel vene ametnikega see küsimus tõstatati, ka kõige kõrgemal tasemel, president Putiniga. Oli näha, et see neile ei meeldi. Ja oli näha, et ilmselt nad ei osanud arvestada, et ühe Eesti politseiniku röövimine võib tekitada niivõrd suure lainetuse.

Ja selles mõttes oli väga oluline, jällegi, kordan juba ma ei tea mitmes kord, oli väga oluline rääkida sellel teemal. Ja mul on tõesti olnud väga hea meel siin New Yorgis vähemalt nii paljusid, kui ma näen, isiklikult tänada.

Kes oli kõige kangem – maailma mõistes – poliitik, kes sõna otseses mõttes õppis selgeks Eston Kohveri nime ja kasutas seda mingil kohtumisel Venemaa juhtkonnaga?

Ma ei tahaks nimetada ühtegi konkreetset inimest. Ma teeksin kellelegi teisele liiga. Aga ma võin seda öelda, et seda nimetasid ka presidendid kohtumisel Venemaa presidendiga, seda nimetasid välisministrid, seda nimetasid Euroopa Liidu kõrged ametnikud, aga ühtegi nime ma ei tahaks välja tuua.

Olgu. Aga välisminister, öelge siis – mida venelased neile vastasid?

Venelaste vastus oli sama, mida vastati meile, et tegemist on politiseeritud asjaga, tegemist on spiooniga, kes võeti kinni Venemaa Föderatsiooni territooriumil, kelle üle toimub õiglane kohtupidamine kes peab ära kandma oma karistuse, mille talle mõistab õiglane kohus. Nii et see jutt kõigile oli enam-vähem sama.

Marina Kaljurand, kui palju te tegelikult saate rääkida sellest, et tõepoolest see Dressen versus Kohver juhtum on tegelikult üks osa oluliselt suuremast rahvusvahelisest pildist?

Jah, ka, muidugi. Kõik panevad seda tähele, millal vahetus toimus. Toimus kaks päeva enne Vladimir Putini kõnet ÜRO peaassambleel. Toimus ajal, kui Venemaa püüab mängida järjest olulisemat rolli rahvusvaheliste kriiside lahendamisel. Ja tegelikult on ka rahvusvaheline üldsus huvitatud sellest, et Venemaa oleks mõnes küsimuses konstruktiivsem, kui ta on olnud seni.

On positiivne kogemus Iraani läbirääkimistest, loodetakse mingisugusel kujul korrata taolist stsenaariumit ka Süüria osas. Aga neid rahvusvahelisi konflikte on palju rohkem. Ma arvan, et mõnes mõttes võis see küll sobituda ka laiemasse rahvusvahelisse pilti, et saada laua pealt ära üks ärritaja, üks segaja – mitte suur Venemaa jaoks, aga ikkagi –, et minna edasi positiivsete teemadega, positiivsete küsimustega. Nüüd ma räägin nagu Venemaa vaadates.

Aga võib-olla nad tahtsid hoopis näidata, et «vaata, kui helded me oleme»?

Võib ka see olla, sest lõppude lõpuks ma saan aru, et president Putin andis armu ja lubas Eston Kohveril riigist lahkuda. Nii et ma arvan, et Vene riik tõenäoliselt jah, näebki seda sellisena, et said kätte spiooni, mõistsid süüdi, andsid armu. Ja nagu te vaatate ka viimaste päevade propagandat, mis Vene poolelt tuleb, siis seda mängitaksegi ju selliselt välja, et tegelikult Venemaa võitis, saades tagasi meie poolt riigireetur Dresseni ja andes vastu mõttetu politseiohvitseri. Niimoodi Vene pool seda täna näitab. Ja lõppude lõpuks – mis seal vahet? Oluline on see, et meie teame, mis tegelikult toimus. Oluline on see, et meie liitlased-partnerid-sõbrad teavad, mis tegelikult toimus. Ja see teadmine ei ole grammigi kõikuma löönud.

Kuulge, aga sealt kaugelt New Yorgist vaadates sellele, mis Eesti ja Vene meedias toimub, meil on läinud siin punktijahiks. Ehk et kes siis rohkem võitis – kas eestlased võitsid või venelased võitsid? Mis te sellisest punktide jagamisest üldse arvate praegu?

No jällegi välisministrina mul pole vahet. Mulle on väga oluline, et see intsident lõppes, mulle on väga oluline, et on positiivne lahendus. See, et intsident üldse toimus, ei kao kuskile, see jääb. Meie suhtumine sellesse, et tegemist oli rahvusvahelise õiguse rikkumisega, ei kao kuskile, see jääb. Aga nüüd tuleb vaadata konstruktiivselt, pragmaatiliselt, professionaalselt, mida ja kuidas saab edasi teha.

Olete kindel, Marina Kaljurand, et see on läbi? Kõik! Et ei ole sellist momenti, et nii, nagu ka täna juba Eesti ajakirjanduses küsitakse, et aga kuidas selline asi sai üldse juhtuda? Et meie Eesti politseinik Eesti Vabariigi territooriumilt rööviti?

See ei ole küsimus mulle. Selle küsimuse peate esitama nendele inimestele, kelle pädevus see on.

Aga olete te valmis selleks, et venelased tõepoolest teevad sellise n-ö maskišõu, kus nad käivad välja üheksa erinevat Eston Kohveri kaasosal salvestatud videot, kus näidatakse justkui tema varasemaid viibimisi Venemaa territooriumil ja ka tema viibimist tol hetkel Venemaa territooriumil, kui ta väidetavalt siis Eesti versiooni järgi Eesti territooriumilt rööviti?

Ma ei oska ja ma ei tea ja ma ei soovi kommenteerida Eston Kohveri pööraseid ülesandeid, mida ta enne seda intsidenti tegi. Seda tuleb jällegi küsida tema tööandjalt ja siseministeeriumilt. Mis aga puudutab antud intsidendi osas võimalikke videolõike või ütlusi, mis võivad välja tulla, on oluline meeles pidada, et me ei lase ennast häirida võimalikest kallutatud või kokku monteeritud videoklippidest, et me jääme uskuma seda, mida meile räägivad meie ametiisikud, kelle õiguses mul ei ole mitte mingisugust alust ega põhjust kahelda. Kelle õiguses, ja ma lisaksin, kelle aususes ja objektiivsuses, ei ole mul mingisugust põhjust kahelda.

Lõpetuseks. On üsna paradoksaalne, et kogu selles kurvas loos, mis kestis ligi aasta, on ka üks väga positiivne noot – lõpuks ometi ehitatakse välja Eesti poole pealt Vene piir.

No see, mida ehitatakse praegu välja, on kontrolljoon. Ma jällegi, välisministrina ja Eesti kodanikuna arvan, et veel positiivsem oleks, kui me saaks ratifitseeritud piirilepingud, saaksime ratifitseerimiskirjad ära vahetada, saaksime riigivälise piiri demarkeerida, ja püsivalt välja ehitada. Sest praegune kontrolljoon ei ole 100 protsenti kattuv sellega, milline saab olema Eesti-Venemaa vaheline riigipiir.

«Oleks» on teadagi paha poiss, aga mis oleks, kui see piir oleks tegelikult – või kontrolljoon siis, olgem täpsed – juba oluliselt varem välja ehitatud? Ehk kui palju te välisministeeriumi erinevaid ametikohti täitnud, tänase välisministrina näete, et ka teie ministeerium oleks midagi saanud ette võtta, et see piir oleks varem välja ehitatud?

No piiri väljaehitamine ei ole välisministeeriumi pädevuses. Ma arvan, ja ma täiesti siiralt arvan, et antud intsident ilmselt oleks toimunud, kui ta oli Vene poolt ette valmistatud, olenemata sellest, kas see piir oli selline nagu ta oli 5. septembril või ta oleks selline nagu ta on täna.

Ja päris lõpetuseks. Kas te tunnete, et see lugu puudutas teid väga isiklikult ka, et hoolimata sellest, et te ütlesite, et te pole Eston Kohveriga kunagi kohtunud, te ei tunne teda, te tahaksite temaga lõpuks kohtuda ja temaga lõpuks tuttavaks saada?

Ma olen inimene – muidugi see puudutas mind isiklikult. Jah, diplomaatias ja välissuhtluses ei ole kohta emotsioonidel ja tunnetel. Muidugi ma mõtlesin sellele. Mõtlesin nii Eston Kohveri peale. Ma olen külastanud Venemaal vanglaid. Ma olen olnud Venemaal suursaadik, ma olen olnud Soomes konsul, ma olen külastanud Soome vanglaid.

Ma kujutan ette, mis tunne on inimesel olla vanglas, eriti Venemaa vanglas. Nii et ma tundsin talle südamest kaasa. Aga, nagu ma ka enne ütlesin, mul oli väga hea meel läbi konsuli kuulda, et ta on tugev, väärikas, enesekindel. Ja inimlikult ma sooviksin ainult kõike kõige paremat temale, tema abikaasale ja tema lastele. Seda aastat nad ei unusta kunagi. See aasta jääb nendega alatiseks. Aga kui on hea perekond, siis see aasta liidab neid ja muudab neid veel ühtsemaks, veel toredamaks perekonnaks.

Ja kui kunagi tekib võimalus suruda Eston Kohveri kätt või öelda talle «tere», muidugi ma teeksin seda hea meelega.