Maailmarändur naudib Nõmme rahulikku elu

Edina võtab meid vastu väravas. Veel enne kui sisse astume, jõuab ta rääkida, et puhtjuhuslikult on talle paariks tunniks külla saabunud üks Ungari poliitik, et enne Budapesti tagasi lendamist paar sõna juttu ajada. Samuti olevat kokkusattumuse tahtel eelmisel ööl Ungarist Eestisse jõudnud ka paar sõpra, et koos Edinaga Tartusse ungari filmide festivalile minna.

«Teate, tegelikult me elame päris rahulikult ja vaikselt ning midagi eriti ei toimu. Täna kuidagi ootamatult sattusid kõik asjad kokku...» räägib Edina vabandamisi.

Üllatusi ja ootamatusi juhtub aga Edinaga sageli. Tema elu on sama kirju nagu triibuline kampsun ta seljas.

Eestisse sattumise lugu

Edina Csüllög on 32-aastane ungarlanna, keda seob Eestiga 15 aasta pikkune ajalugu. Esimene kokkupuude siinse eluga on tal aastast 1995, kui ta Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi vahetusõpilaseks tuli.

«Pärast esimest aastat Eestis läksin Ungarisse tagasi,» meenutab Edina. «Lõpetasin keskkooli, astusin ülikooli. Paar aastat ei tegelenud üldse Eestiga, siis aga hakkasin igatsema.»

Edina asus ülikoolis õppima ungari filoloogiat ja kirjandust. Kõrvalerialaks valitud soome-ugri keeleteadus tõi ta pooleks aastaks vahetusüliõpilaseks naaberlinna Helsingisse. Sealt oli Tallinn juba kiviviske kaugusel ja nii võttiski Edina sageli ette laevamatka siiapoole lahte, Eestisse.

Edina otsustas soome-ugri keeleteaduse pooleli jätta ja valis uueks erialaks hoopis eesti filoloogia. Tagantjärele vaadates ei tea Edina isegi, kas selles mängisid mingit rolli ka sagedased Eestis-käigud. 2003. aastal tuli ta taas vahetusõpilasena Eestisse, seekord Tartu Ülikooli kirjandusteadust õppima.

Ise mitu korda välismaal õppinuna peab ta seda kogemust väga kasulikuks ja soovitab teistelegi. Ta teeb julge ettepaneku: kõigile tudengitele võiks lausa kohustuslikuks teha vähemalt pool aastat mõnes muus riigis õppida. Kogemused, mida selline vahetus noorele inimesele annab, on tema sõnul hindamatud.

2006. aastal lõpetas Edina Budapestis ungari filoloogia. Eesti filoloogia erialal sai kõik muu peale lõputöö kaitsmise ka tehtud. 80 lehekülge iseseisvuse taastanud Eesti luulerühmitustest ootab aga endiselt riiuliserval...

Ringiga ikka tagasi

Pärast ülikooli läks Edina tööle televisiooni, kust ta enda sõnul sai küll suure kogemustepagasi, kuid kuhu ta pikalt tööle jääda polekski soovinud. Samm-sammult hakkas elu Edinat hoopis filmimaailma poole suunama.

Teletöö oli seotud dokumentaalfilmidega. See viis Edina aastaks ajaks hoopis Budapesti integratsiooniprojektina loodud filmikooli, mistõttu osales ta ka mitmes filmiprojektis nii Ungaris kui ka mujal Euroopas.

Nii jäi elu Eesti paariks aastaks taas ootele. Maailma filmimere laineil seilates hakkas Edina aga enda sõnul eesti keelt tasapisi unustama. Siis sai ta teada, et Tallinnas võetakse Balti Filmi- ja Meediakooli vastu rahvusvaheline filmikursus.

«Nii otsustasingi veel enne seda, kui ma päris vanaks jään, midagi juurde õppida.» Edina tuli Eestisse taas kord tagasi ja siin ta nüüd istub, minu vastas tugitoolis, villased sokid jalas ja kohvitass käes.

Lapse sünd rahustab

«Ma ei ole küll sündinud eestlasena, aga olen siin nii kaua aega veetnud, et üks osa minust on kindlasti eestlaseks või vähemalt eestlaslikuks muutunud.»

Üks osa Edinast ongi eestlaseks saanud, sest augustikuus sünnitas Edina siin oma esimese lapse – poja nimega Leopold, mis tähendavat «julget meest rahva hulgast».

Vastandina Edina kiirele ja kirevale elule enne lapse sündi veedab ta nüüd enamiku ajast Nõmmel rahulikult kodus toimetades. Enda sõnul on ta elu jooksul nii palju teinud, näinud ja ringi reisinud, et naudib nüüd kodus olemist mõnuga. «Lapsega on hästi kihvt koos aega veeta! Mulle väga meeldib,» rõõmustab Edina.

Lapse saamine muutis elus palju, ja pole ka imestada. «Pärast sünnitust muutusin palju teadlikumaks, kõige suhtes,» selgitab ta. «Mida oma kehaga teen, mida söön, kus käime, mis keeles räägin või kus ja kuidas elame,» loetleb ta teemasid, mis lapse sündides päevakorda tõusid.

«Ei käitu enam vaid endast lähtuvalt, ei jookse ega rahmelda ringi,» selgitab Edina muutust elurütmis, ja näha on, et ta on  muutused omaks võtnud. «Kogu elu on nüüd suunatud nii, et sellel väikesel mehikesel hea oleks!»

Ühest küljest on aeg ja võimalused nüüd loomulikult piiratumad. Teisalt pole ka tahtmist enam sajas kohas korraga olla. Nii võib Edina mõttekäigu lühidalt kokku võtta. «Pinnapealsus ja pealiskaudsus kaovad lapse sünniga ära. Oluliseks saavad need kõige suuremad asjad.»

Oma lapsele tahab Edina õpetada nii eesti kui ka ungari keelt ja kultuuri. Kuna isa poolt on Leopold veerandi võrra setu, soovivad nad tutvustada pojale ka setu kombeid ja tavasid.
Kuna nende kodune keel on eesti keel, ei pane Edina kohati tähelegi, mis keeles ta lapsega kõneleb.

Ta püüab siiski teadlikult mõlemat keelt sama palju kasutada. Sellepärast räägibki ta nüüd palju asju topelt – kui ütleb midagi eesti keeles, kordab sama asja igaks juhuks üle ka ungari keeles.

Oma keele ja kultuuri säilitamine on Edina jaoks väga oluline. Kaua välismaal elades on siiski paratamatu, et kõike kodumaal toimuvat ei jõua jälgida. Ungari igapäevapoliitikast ei tea ta enda sõnul suurt midagi, küll aga tellib ta koju väga palju Ungari nüüdiskirjandust, et end vähemalt sealses kultuurimaailmas toimuvaga kursis hoida.

2003. aastal, kui Edina veel Tartus õppis, pani ta teiste kaasmaalastest vahetusõpilastega alguse ungari filmi päevade korraldamisele Tartus. Nüüdseks on tartlased ungari kinost osa saanud juba kaheksa aastat. Läbi aegade on ürituse organiseerimine toonud töörõõmu kõrval korraldajatele ka raskusi ja probleeme, kuid korraldamata ei taha nad seda ka enam jätta.

«Ühelt poolt tegelen ungari-teemadega niivõrd palju seetõttu, et see on lihtsalt osa mu olemusest, aga teisalt ka sellepärast, et pean oluliseks välismaal elades teistele oma kultuuri tutvustada,» püüab Edina justkui oma aktiivsust välja vabandada.

«Samavõrd oluline on mulle ka eesti keele ja kultuuri säilitamine,» lisab ta. «Mulle meeldib väga eesti luule ja kirjandus. Eestist kaua eemal olles tunnen, kuidas keel hakkab ära ununema. Kui ei räägi ega loe, kaob keeleoskus kiiresti.»

Varem veetis Edina suved peamiselt kodus Ungaris. Tänavune suvi möödus aga Eestis, mis oli omamoodi huvitav kogemus. Näiteks käis Edina elus esimest korda metsas seenel.
«Otsustasin, et ei saa enne last sünnitada, kui pole seenel käinud. Käisime Värskas kukeseeni korjamas ja Soomes mustikal.»

Ungaris sellist metsas seenel ega marjul käimist ei tunta. On küll viinamarjaistandusi, kus saab sissepääsutasu eest korjata nii palju marju, kui keegi ise tahab, ja hiljem korjatud saagi eest minimaalse kilohinna alusel tasuda.

Praegu Edina Eestist ära kolida ei plaani, küll aga loodab elu nii seada, et saaks sageli ka Ungaris käia, sest tal on ka seal palju sõpru, kelle jaoks ei taha võõraks jääda.
«Samamoodi ei taha ma Eesti sõpradest ilma jääda,» ütleb Edina.

Tartuga on Edinal endiselt väga eriline suhe. Kuigi ta elab juba aastaid Tallinnas, peab ta Tartut üheks oma lemmikpaigaks Eestis. Peagi viib üks huvitav tööprojekt ta üliõpilaslinna mõneks ajaks uuesti tagasi.

Kirev elu ja põnevad inimesed

Nimelt valmistab Edina koos kolleegiga Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafiatudengitele ette filmitegemise kursust.

Kui küsin, mida ta Eestist ära olles igatseb, vastab Edina, et sageli igatseb ta just Tartut – sealset meeleolu ja puuküttehõngulist õhku. Väikelinna mõnusat elurütmi. Tema praegunegi elu, pealinna elu, kulgeb samasuguses, tartulikult mõnusas rahulikus meeleolus.

«Ärkan üles, keedan teed, maja kõrval, otse akna taga on mets... See erineb väga Budapesti suurlinna elurütmist. Seal haaran hommikusöögiks poest läbi minnes kiiruga ühe saia, mida siis trollis söön...»

Hetke pärast jõuab Edina siiski järeldusele, et vahel on vajalikeks kaaslasteks just kiirus ja hoogsus. Kui elu liiga rahulikuks muutub, hakkab ta suurlinna pulseerivat tempot vahel igatsemagi.

Pikalt Edina paigal ei püsi. Tal on pidevalt käsil mõni uus projekt, mõni uus seiklus. Vahel viib tee ta tagasi kodusesse Budapesti, vahel armsasse väikelinna Tartusse, mõnikord aga täiesti uude ja ootamatusse sihtkohta.

Eelmise kevadsemestri veetis Edina näiteks Erasmuse programmi raames välistudengina Türgis Istanbulis.

Edinas on palju külgi: estofiil, maailmarändur, filmitegija, ema. Ta on avatud olekuga inimene ja temaga vesteldes läheb aeg kiiresti, sest teemad justkui ei lõpegi otsa.

«Elu on kirev olnud. Olen põnevate inimestega kokku sattunud ja huvitavates kohtades käinud,» võtab Edina räägitu lühidalt kokku. «Ma ei kahetse elus mitte midagi, sest kõik on mõjutanud seda, milline inimene ma täna olen.»

Edina Csüllög

•    Edina on kodulinna Budapesti ja Tartu ning Tallinna kõrval käinud õppimas ja uusi kogemusi omandamas ka Helsingis ja Istanbulis.

•    Peale oma kodumaa Ungari ja nüüdse kodupaiga Eesti on Edina elanud ka Portugalis (kaks kuud), Rumeenias (seitse kuud), Soomes (pool aastat) ja Türgis (pool aastat).

•    Selleks et igal pool hakkama saada, uusi sõprussuhteid luua ja kogemusi omandada, on ta endale peale ungari ja eesti keele selgeks teinud inglise keele, täiendamist ootavad türgi ja vene keel. Viimast tahab Edina juurde õppida just selleks, et mõista paremini Eestis elavaid venelasi.

•    Edina soovitab välismaal elamise kogemust kõigile.

•    Edina jaoks on ühtviisi oluline nii ungari kui eesti keele ja kultuuri säilitamine. Oma lapsele tahab ta samuti õpetada mõlemat.

•    Eestist eemal olles igatseb ta siinseid sõpru ja kardab alatasa, et keeleoskus jääb kängu.