Savisaar: olin nagu kosmonaut kaaluta olekus

«Suudan seni kõndida juba 80 meetrit. Ma ütlesin arstile, et ma ei kavatse kordagi kukkuda ja seni olen sõna pidanud.»

55 päeva Maarjamõisa intensiivravi osakonnas sai mööda. Tulek Tallinnasse tähendas üleminekut passiivselt ravilt aktiivsele. Passiivne ravi seisneb selles, et sa ripud voolikute küljes ja saad antibiootikume. Aktiivne ravi on eeskätt füsioteraapia, võimlemine ja õige toitumine.

Keskkonna vahetus mõjus hästi. Päevad olid ka Tallinnas pikad. Tõusin hommikul kell kuus ja viimane treening toimus kella nelja paiku õhtupoolikul. Pärast treeninguid käisid külalised linnavalitsusest, erakonnast, aga ka teistest erakondadest, eriti Reformierakonna mõistlikust osast. Füsioteraapia tulemused olid näha iga päevaga. Lihastesse hakkas järk-järgult jõud tagasi tulema. Hea tunne oli, kui suutsin ise voodis istukile tõusta ja lusikaga toitu suhu panna, mitte ei pidanud põetaja mind abistama. Mõistagi on need väikesed rõõmud, aga nautida tuleb ka seda, kui teed uuesti väikseid asju iseseisvalt. Igav ei olnud, päevad olid tihedad, minu abi Jekaterina pidi külaliste voolu lausa pidurdama, muidu oleks palat olnud ülerahvastatud. Vaatasin televiisorit ja lugesin. Mulle toodi haiglasse kingituseks palju raamatuid, sain kõik loetud.

Proteesimeistri toetus aitas

Ida-Tallinna Keskhaiglas on head proteesimeistrid. Anti, Artjom ja Madis. Viimane neist oli mulle eriliselt eeskujuks. Madis kaotas mõlemad jalad Afganistanis pommiplahvatuse tagajärjel. Sellest hoolimata käib ta nüüd proteesidega, nagu iga teine inimene kahel jalal. Tõsi küll, tema kaotas labajalad, minul amputeeriti aga parem jalg ülalt poolt põlve. Sellevõrra on kõndimine raskem.

Füsioterapeut Heili tegeles minuga iga päev, isegi suvel treenisime Hundisilmal regulaarselt. Pean ennast tema hoolealuseks ja usun, et ilma selle neiuta poleks ma nii kiiresti jalgu alla saanud. Heili kontrollib tänaseni iga päev minu vererõhu ja veresuhkru näitajaid, korraldab treeningukava, ning kui vaja, paneb mulle ise proteesi alla, kuigi see on rohkem meeste töö. Ka nädalavahetustel utsitab mind takka. Hüüan teda oma «meditsiiniliseks sõbraks». Visa hingega Hiiumaa tüdruk, kergelt alla ei anna, motiveerib ja usub minusse, aga ka vaidleb, kui vaja, sest ma olen ju parajalt põikpäine. Midagi pole teha, iseloom on selline.

Hooldajad närveerisid minust rohkem

Kõik need neli on minu õpetajad ja juhendajad – väga professionaalsed ja pühendunud oma tööle. See nelik on selgelt patsiendikeskne, nad ei võta oma tööd kui konveierliini peal. Nende näol sattusin kokku selliste noortega, kes on väljendanud valmisolekut koos minuga seda tervenemise teekonda käia. Kui ma tõusin jalgadele 20. augustil Vabaduse väljakul, siis olid Heili ja Artjom tribüüni taga valmisolekus ning närveerisid minust mitte vähem. Muide, ka peaarst Ralf Allikvee käis koos minuga treeningute ajal kaks korda sada meetrit, enne kui hakkas uskuma, et see, mida kavatsen, on tõesti mulle jõukohane. Allikvee on karm mees. Ükskord kevadel näis talle, et ma justkui hiilin harjutustest kõrvale, ja ta küsis pahaselt, et kas ma tahangi ratastooli jääda. Ei tahtnud! Suvel ja sügisel muretses ta pigem selle pärast, et ma üle ei pingutaks ega püüaks end enneaegselt tippvormi ajada. Õppisin andma maksimumi ja pingutasin selle nimel. Arstid pigem soovitasid hoogu maha võtta, et tagasilööke ei tuleks. Võib-olla on see isegi hea, et mind mõnikord tagasi hoiti, et ma üle ei pingutaks. Kui mõni arst ütles mulle, et tervenemisega läheb lausa ideaalselt, siis Ralf parandas, et rahuldavalt.

1. juuni oli võtmetähendusega päev, siis võeti kipsjäljend proteesi jaoks, 3. juunil seisin ma juba hülsiga (mille külge protees kinnitub) ja 9. juunil kõndisin esimest korda rulaatori (käimisraami) toel. Siis sain ka proteesi. Hoopis teine tunne oli, kui tehisjala alla sain. Kuigi see oli keerulisem, kui ma ette kujutasin. Õppisin käima vaakummasinas. Seal oled peaaegu nagu kosmonaut kaaluta olekus. Kehakaalu võib see tark masin vähendada 60-70 protsenti, ja see lihtsustab käimist.

Tross aitas püsti seista

Üldiselt on käima õppimise süsteem selline, et algul liigud ratastooliga, järgnevalt rulaatoriga, seejärel käid karkudega ja siis võtad kepi kätte. Pärast seda oledki vaba mees ja saad proteesiga käia omal jalal. Olen praegu karkudel käimise etapis ja suudan ühe treeningu jooksul mitte ainult püsti tõusta, vaid käia 40-80 meetrit, ning nagu öeldud, kordagi kukkumata. Loodan väga, et ei kukugi, sest olen kuulnud inimestest, kes pärast ränka kukkumist treeningud pooleli jätavad ja jäävadki «mugavasse» ratastooli.

Kõige raskem on tasakaalu hoidmine. Minu raviarst doktor Meeli Mumma hoiatas, et varem või hiljem kõik kukuvad treeningutel. Ütlesin, et ma ei kavatse kunagi kukkuda, ja seni olen sõna pidanud. Muidugi toetab mind see mees- ja naiskond, kes minu ümber on.

Koit Toome laulis lapselapsega duetti

Eredaks sündmuseks oli minu 65. sünnipäev, mida ma pidasin küll päeva võrra varem tegelikust tähtpäevast, et mitte tõmmata avalikkuse tähelepanu. Nii väidab meedia tänaseni, et sünnipäev toimus 3. juunil, kuigi tegelikult pidasin pidu 30. mail. Haiglast lubati mind selleks päevaks koju ja ma võtsin vastu mitmeid lähedasi sõpru ja külalisi. Meile laulis Koit Toome, kes muu hulgas tegi ka minu lapselapse Elisega duetti, mis kõlas uskumatult hästi. Ettevaatlik Ralf pani mulle Hundisilmale isegi ühe meditsiiniõe kaasa juhuks, kui midagi peaks juhtuma, aga kõik läks hästi. Muretses üle. Käik Hundisilmale mõjutas minu enesetunnet rohkem kui kümmekond päeva haiglapalatis olekut. Aed õitses ja oli kevadiselt roheline. Kõnniteed, uksepiidad ja maja ümbrus olid ümber ehitatud nii, et kõikjale ratastooliga ligi pääseks. 19. juunil sain päriselt koju. See ei olnud lihtne. Haiglast tuli terve komisjon eksperte kontrollima, kas Hundisilma talu teed on ikka küllalt siledad, uksed laiemad, kaldtee küllalt lauge jne.

11. juulil käisin Võnnus vanemate haual.

5. augustil läksin tööle. Aga iga päev jätkuvad ka treeningud. Need on olulisemad kui ma ettegi kujutasin. Iga neist kõrvalehiilimine tähendab kohe taandarengut ja ma pean uuesti selgeks õppima, kuidas jalgadel püsida.

Isegi sellises olukorras tuleb endasse uskuda ja iga päevaga edasi astuda.