Ossinovski keelaks alkoholireklaami

Otsustasite veidi ootamatult hakata töö- ja terviseministriks. Töötemaatikaga on igaüks kokku puutunud, aga tervishoius teil noore mehena ehk väga palju isiklikke kokkupuuteid pole olnud?

Tervishoiuga on kõigil inimestel ikka ka kokkupuuteid olnud. Alates sellest hetkest, kui nad sünnivad ja loomulikult on mul neid olnud üsna palju. Nii isiklikult kui ka pereliikmete seas. Üldiselt usun, et probleemide tunnetus on inimestel üsna sarnane, mida kinnitavad ka uuringud, et üldiselt on Eesti inimesed meie tervishoiuteenusega rahul. Nii palju, kui olen ise arsti juures käinud ja viimasel ajal ka lapsega, nii palju olen kogenud, et teenus on olnud alati suurepärane. Hea küll, mõni arst on vahel tõre või kuri ja mitte alati koostöövalmis, aga see on pigem erand. Eesti tervishoiuteenus on kvaliteetne. See on suurepärane saavutus. Kui mõtleme saatusekaaslasi teistes Ida-Euroopa riikides, siis mitte igal pool pole seda õnnestunud saavutada. Mis puudutab murekohti, siis kui kord aastas tahad arsti juurde saada ja pead pool aastat järjekorras ootama, siis teeb kurjaks küll.

Olete ise arstile pääsu pikalt oodanud?

Olen oodanud ja mõnikord olen tasulisse vastuvõttu pöördunud ja oodanud ikka mitu kuud. See on tõsine probleem, kuigi võib öelda, et teistes riikides on ka järjekorrad ja isegi pikemad. See vastab tõele, aga see ei muuda inimeste probleemitunnetust. Kui sul on vaja arsti juurde juba täna, siis öelda, et mure polegi nii tõsine, et võid pool aastat oodata, siis see kindlasti mõistlik pole.

Mida nende järjekordadega teha?

Eks probleemi juur ole ka kõigile teada: raha on vähe, sellepärast pole teenusemahud piisavad. Mõnes kohas on kindlasti probleem, et pole piisavalt personali, et mahtu suurendada. See on kaudselt seotud sellega, et meil on meditsiinis väga suur tööturusurve põhja poole. Laias laastus on nii, et kui raha oleks rohkem, oleks ka ravijärjekorrad lühemad.

Lootus seda olukorda parandada ei ole väga suur, kui vaadata haigekassa rahakotti?

Eks see ole kõige lihtsam viis seda vaadata: andke raha juurde, siis läheb paremaks. Tõepoolest läheb, aga ei tasu loota, et kusagilt tuleb raha juurde. Eriti, kui vaadata pikemaajalisi trende, kus tööealisi inimesi jääb vähemaks ja neid, keda ülal peetakse tuleb juurde, siis ka haigekassa miinus hakkab tänases süsteemis kasvama. Siin on põhimõtteliselt kolm varianti, kuidas sellele läheneda. Eks neid on ka aastae jooksul analüüsitud. Koalitsioonileppesse on kirjutatud, et järgmiseks kevadeks saab minu poolt esitatud ülevaade lahendustest tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse hoidmiseks. On kokku kutsumisel töögrupp, kus on haigekassa, haiglate liit, tervise arengu instituut, sotsiaalministeerium.

Ei ole kerge seltskond?

Ei ole, aga lahendusi ju põhimõtteliselt teame. Üks variant on laiendada tulubaasi. Kuid seda, et suurendaksime haiguskindlustuse osa sotsiaalmaksust, ei pea ma õigeks. Tööjõumaksud on Eestis juba praegu Euroopa keskmised ja siit ülespoole minna on üsna keeruline. Küll aga peaks maksubaasi lainedamisele avatult otsa vaatama.

Millised on täiendavad tervishoiu rahastamise võimalused?

Teoreetiliselt on arutatud, mida on võimalik teha. Näiteks, et riik maksab pensionäride sotsiaalmaksu ja võtab muudest tuludest selle juurde. Või maksab riik ka laste eest lisa. On arutatud ka seda, et ettevõtte tulumaksu mingi osa läheks otse ravikindlustusse. Võimalik on ka energia- ja muude suhkrujookide maksustamine ja sellest haigekassa raha suurendamine. Või tubaka- ja alkoholiaktsiisi mingi osa laekumine haigekassa eelarvesse. Küsimusi tuleb terviklikult vaadelda, et haigekassa kasvavate jooksvate kuludega välja tuleks. Ehkki rahvusvahelised uuringud näitavad, et Eesti tervishoiusüsteem on efektiivne, siis kindlasti on ka selles sektoris kokkuhoiukohti ja võimalik mõistlikumalt majandada. Eks haigekassa on pingutanud selle nimel, et haiglate vahel võrdlusbaasi ühtlustada, võrrelnud, kui palju üks või teine teenus erinevates haiglates maksma läheb. Mõned haiglad on oluliselt efektiivsemad kui teised. Kõige lihtsam näide: meditsiiniline võidurelvastumine, kus iga haigla tahab endale kõige kangemat tomograafi osta ja see töötab siis poole koormusega, kuna pole patsiente või spetsialisti, kes suudab masinat hallata. Kindlasti on vältimatud suurem koostöö haiglate vahel ja sisemine efektiivsuse kasvatamine. Üks koht on kindlasti haiglate võrgustumine.

Suured haiglad saavad seeläbi veel võimsamaks, nende positsioon kasvab ning nendega on veel raskem läbi rääkida!

Eks see sõltub läbirääkijatest ja lõpuks on vaja kokku leppida efektiivsuskriteeriumid, mida täna me ei suudagi teha, sest haigekassa arveldab konkreetse hinnakirja alusel. Pingutatakse selle nimel, et tekitada võrdlusbaasi, kui efektiivselt haiglad töötavad. Loomulikult ka vajadus vähendada inimeste pöördumisi eriarsti juurde, mida loodame lahendada tervisekeskuste rajamisega. Et perearsti ja erinevate kaasnevate teenuste abil saaks enamiku inimeste muresid lahendada. Loomulikult on Eestis jätkuvalt teatud umbusk perearsti süsteemi suhtes.

Meil on ju suur eriarstiusk?!

Jah. Piltlikult öeldes, ei taha minna pediaatriharidusega perearsti juurde, vaid lähen otse eriarsti juurde. See pole mõistlik korraldus.

Käehoidmine on meditsiinis väga oluline osa, seda ei saa ka alahinnata.

Seda küll, aga perearst peakski olema see, kes teab inimese terviselugu algusest peale ja seal võiks rohkem isiklikku suhet tekkida. Perearst võiks n-ö hoida enne eriarsti patsiendi kätt ja ka pärast ja tegeleda ka rehabilitatsiooniga. Kindlasti tuleb mingi leevendus haigekassale töövõimereformist, kui osa kulusid läheb töötukassasse. Ja siis on veel ravi omaosaluse teema. See balanss on delikaatne. Kui seda omaosalust väga suurendada, siis inimeste juurdepääs ravile väheneb. Seda ei tohi kindlasti teha. Ravimite puhul on omaosalus juba praegu väga kõrge ja osadele inimestele ülejõukäiv. Paljudes riikides on ravimite soodustused oluliselt suuremad. Meil on nii, et kui lähed arsti juurde, maksad väikese visiiditasu, aga siis lähed apteeki ja maksad rohkem. See on ju sellesama ravijuhu omaosalus.

Teisalt haiguslehe eest tasumine. Majanduskriisi ajal kasvas mitme päeva võrra inimese jaoks see nn nulltulu aeg. Seepärast paljud ei jäägi haigestudes koju.

Siit jõuame veel kõige olulisema teemani, milleks on haiguste ennetamine. See tundub pehme teema, et mingid inimesed teevad propagandaplakateid, aga tegelikult on see üks olulisemaid asju. Mida enam investeerime ennetusse, olgu selleks alkoholi tarbimise piiramine, tubakast loobumine ja ka liikuv elustiil. Haiguste ennetamine ka selle kaudu, kui oled natuke haige, siis ravid end välja.

See ongi probleem: piisaks kolmest kodus oldud päevast, et terveks saada, aga inimesed ei jää koju, sest nende päevadega kaotab ta palju raha! Ja ennetus ei toimu.

Ma tean, see on inimeste mure ja selge, et eelarvekärpe tingimustes otsiti võimalusi, kust kokku hoida. Kindlasti on ametiühingute algatatud selleteemaline diskussioon õigeaegne. Hetk pole kõige parem, sest haigekassa on niigi miinuses, aga kindlasti on see oluline. Laiemas plaanis on riskikäitumise ennetamine teema, millesse tuleb palju tõsisemalt suhtuda. Mina näiteks keelaks alkoholireklaami täielikult ära, aga huvirühmad hakkavad selle peale karjuma, et see on ettevõtluse piiramine. Minu meelest on ettevõtlus, mille sisuline eesmärk on teenida kasu inimeste tervise rikkumise pealt, selline ettevõtlus, mille piiramine riigi poolt on õigustatud. Nagu tubakareklaam on juba keelatud. Alkoholi reklaamimisel pole minu hinnangul erisust vaja.

Rahvas kiidab alkoholireklaami keelustamise kindlasti heaks!

Seda küll, aga huvirühmad on siin jõulisemad. Seejuures ka meediaväljaanded, kelle jaoks alkoholireklaam on üsna suur tuluallikas. Pikemas plaanis on need justkui pehmed teemad tegelikult kokku hoitud terviseraha. Need programmid annavad ka tulemust. Tervise arengu instituut on alkoholi ja tubaka tarbimise vastu kampaaniaid teinud ja mõju on olnud positiivne. Inimesed mõtlevad selle peale. Ma ei tea ühtegi suitsetajat, kes ütleks, et see on väga hea, et ta suitsetab.