/nginx/o/2012/02/17/963886t1h2ed9.jpg)
Munitsipaalpolitsei kesklinna tugipunkti pöördus abi saamiseks umbes 70-aastane mees, kes oskas öelda vaid seda, et tema nimi on Aivar S. Ühtegi dokumenti mehel kaasas ei olnud. Ta oli väsinud, kurnatud, näljane, räpane ning vaimse ebastabiilsuse tunnustega. Seda, kust ta tuli ja kus elab, mees ei teadnud.
Küsitlemise käigus meenus mehele, et ta elanud üksi kuskil soojas toas, aga kui kaua ta seal on olnud või kuidas ning millistel asjaoludel seal viibis, ei mäletanud. Igatahes Tallinna sõitnud ta bussiga, et külastada oma noorepõlvesõpra. Sõber elanud vanasti Kingissepa tänaval. Paraku ei leidnud Aivar eest ei Kingissepa tänavat ega sõbra maja. Pärast pikka sihitut ekslemist linnas ja nagu hiljem selgus, keskturu juures koos kodututega ööbimist, pöördus ta lõpuks Mupo kesklinna tugipunkti, kus tema murega tegelema asuti.
«Küsisin, kas ta mäletab midagi kohast, kus ta tuli. Jah, see koht oli metsa sees ja kõrval oli punast värvi maja. Laua peal olevat olnud jõulukalender ja kommipakk. Olevat elanud üksi toas ja tuba olnud soe, süüa saanud ka iga päev. Nii me vaikselt samm-sammult asju meenutasime – mina küsisin märksõnade abil ja talle kas meenus või ei meenunud mõni oluline detail, millega edasi minna,» kirjeldas asja lahenduskäiku mupo kesklinna tugipunkti peainspektor Pavel Boitsov. «Siis ühtäkki meenus mehele, et ta on sündinud vist saare peal, et oli meri ja kadakad. Helistasin Saaremaa omavalitsusse ja näkkas – Aivar S oli tõesti sündinud Saaremaal ja sealse info põhjal olid mehe vanemad ja lähedased kõik surnud.»
Omavalitsuses arvati, et küllap on mees leidnud elukoha mõnes hooldekodus. «Vanemate surm kurvastas Aivarit ja ta nuttis südantlõhestavalt. Ta oli ikka nii omadega sassis, et otsustasin teda enam mitte minema lasta, vaid püüda veel veidi edasi uurida,» rääkis peainspektor.
Inspektor otsis välja kõik Eesti hooldekodude numbrid ning asus neid läbi helistama. «Hooldekodusid on Eestis ikka päris palju, läks mitu tundi aega, aga tulemust ei tulnud. Jäi vaid üks, nimekirja keskel olnud hooldekodu, kuhu helistades keegi vastu ei võtnud. Proovisin seda veel kord ja näe, oligi õige koht,» kirjeldas ta edasist. Selgus, et Lõuna-Eestis asuvast hooldekodust on mees ära olnud üle viie päeva. Personal oli kadumisest teavitanud ka politseid ja nüüd rõõmustati, et Aivar on lõpuks leitud.
«Mina rõõmustasin ka, sest ütlemata hea tunne on leida lahendus algul lahendamatuna tunduvale probleemile ja inimest aidata. Ta oli ikka päris mitu tundi bussiga sõitnud, aga mulle ütles, et pool tundi,» muigas peainspektor «Sellepärast hakkasingi kõigepealt Tallinna ümbruse hooldekodusid läbi helistama, muidu oleks ehk isegi kiiremini selle müsteeriumi lahendanud. Kes teab, mis temaga siin linnas juhtuda oleks võinud. Meil kaob igal aastal jäljetult päris suur hulk inimesi,» selgitas Boitsov.