Lavakate ökonoomne möll

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rait Avestikteatrikriitik

20. august 2015, 23:59

See on ühe noore mehe - Ekke Moori (Karmo Nigula) - eneseotsimise ja leidmise lugu. Foto: VAT Teater

Meie teatripildi mitmekesisuse ja konkreetsemalt lõppeva suve suvelavastuste kontekstis tuleb esmalt rõõmu tunda selle üle, et Aare Toikka «Ekke Moor» Kuressaare sadamaaidas erineb peaaegu igast küljest Aleksander Eelmaa lavastatud «Ekke Moorist» (ametlikult küll Tõnu Õnnepalu «Ingeland») Saueaugu teatritalus.

Kuigi ühe rannaküla noormehe rännak võiks käivitada August Gailiti romaani poliitilis-geograafilisi lavatõlgendusi ehk lavastuse teravik oleks suunatud päevaprobleemidele, saab nüüd tõdeda, et kummagi lavastuse puhul ei ole see nii.

Toikka lavastusest saaks hea tahtmise korral mingeid haake leida, kuid see oleks punnitatud otsing. Igasuguste hämarate ja varjatud märkide dekodeerimine poleks rentaabel ka selles mõttes, et vahel meeldib Toikkale oma lavastustes endaga lihtsalt peitust mängida.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles