/nginx/o/2015/08/18/4392361t1h14e0.jpg)
Tartu Uue Teatri «Odysseia» puhul tuleb kõigepealt lavastaja Ivar Põllule au anda julge ja riskantse valiku eest tuua vaatajate ette täiesti omalaadne, eksperimentaalne teatrivorm. Lavastused, kus vaataja aktiivselt tegevusse kaasatakse või ühest mängupaigast teise suunatakse, on meie teatrimaastikul ikkagi üsna haruldane nähtus.
Mis ei tähenda loomulikult, et midagi sellist ei oleks varem tehtud. Värskelt on meeles näiteks Saksamaa trupi Rimini Protokolli lavastus «Remote Tallinn», millest oli võimalik osa saada viimasel «Talveöö unenäo» festivalil. Peale vormilise sarnasuse, mis seisneb vaataja suunamises mööda linnatänavaid ühest kohast teise, on nende kahe lavastuse puhul samalaadne ka publiku roll. Kui «Remote Tallinnas» võis teatrikülastaja sattuda ühel ajal ise äkki hoopis esineja rolli, siis ka «Odysseias» ei jää publik pelgalt kõrvaltvaatajaks, vaid on üsna oluline etenduse osa, kellel kanda täiesti oma roll, olgu see siis peokülaline Odysseuse (Helgur Rosenthal) ja Penelope (Maarja Jakobson) majas või hoopis Trooja sõtta mineja.