Uus seadus muudab õppepuhkuse taotlemise korda

Uus seadus loob kõigile tasemeõppijatele õppepuhkuse saamiseks võrdsed alused. Enam pole oluline, millises õppevormis või erialal tudeng teadmisi omandab, samuti ei oma tähtsust õppekoormus. Kõigile päevases või kaugõppes õppijatele on ette nähtud 30 kalendripäeva õppepuhkust aastas, millest esimesel kahel kolmandikul säilib seni teenitud keskmine töötasu. Seda sõltumata sellest, kas õppur kuulub täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli, rakenduskõrgkooli või ülikooli nimekirja.

Täienduskoolitusel osalejate õigus õppepuhkusele säilib, kuid  puhkusetasu saamiseks peab koolitus olema uue seaduse kohaselt suunatud tööalasele enesetäiendamisele, vastasel juhul võib tööandja tasu maksmisest keelduda. «Töötajal on õigus saada kokku 30 päeva õppepuhkust aastas, seda vaatamata sellele, kas täienduskoolitus on tööalase enesetäiendamise eesmärgiga või mitte, viimasel juhul puhkust lihtsalt ei hüvitata,» selgitas haridus- ja teadusministeeriumi täiskasvanuhariduse osakonna peaekspert Kairi Solmann.

Täienduskoolituste seotust tööga hindab edaspidi tööandja. Seda, et kulude kokkuhoiu eesmärgil hakatakse alluvate ligipääsu erialastele koolitustele piirama, haridus- ja teadusministeerium ei karda. «Pigem võetakse õppepuhkust ikkagi tasemeõppes õppimiseks, täienduskoolitusel osalemiseks kasutatakse seda võimalust vähem. Seega suuri muutusi oodata ei ole,» arvas Solmann.

Uued nõuded koolitajatele

Täienduskoolituste kvaliteedi tagamiseks seati koolitusasutustes kasutatavatele õppkavadele ning nende läbimisel välja antavatele tunnistustele konkreetsed nõuded. Õppija peab saama koolitajalt informatsiooni selle kohta, millised on koolituse eduka läbimise korral tema uued teadmised ja oskused ning saadav tunnistus peab andma teavet, mida inimene teab ja oskab.

«Tunnistuse saab välja anda vaid juhul, kui koolituse käigus hinnati õpiväljundite saavutatust ja koolitusel osaleja saavutas kõik nõutud õpiväljundid,» kirjeldas Solmann õppekvaliteedi tagamise võimalusi. Lubatud oskuste hindamatajätmise korral väljastab koolitusasutus vaid tõendi kursusel osalemise kohta. «Tõendi saab välja anda juhul, kui õpiväljundite saavutatust ei hinnatud või õpiväljundid jäid saavutamata,» märkis ta, lisades, et näiteks paljude hobikoolituste korral ei pruugi tulemuste mõõtmine vajalik olla.

Lisaks peavad koolitusasutused esitama oma veebilehel info koolituste, koolitajate, õppekavade ja õppekorralduse kohta.

Seadusega lihtsustati ka koolitusasutuste tegevusloa taotlemise süsteemi. Uue korra kohaselt peab loa taotlema ainult nende koolituste jaoks, mille läbiviimiseks on seatud kõrgendatud nõuded. Selliste koolituste alla kuuluvad näiteks autojuhiõpe, turvatöötajate ja vedurijuhtide koolitamine ning eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamine. Ülejäänud täienduskoolituste läbiviimiseks tegevusluba uue seaduse kohaselt ei nõuta.

Õppelaenu saajate ring laieneb

Ühe uue muudatusena saavad osakoormusega õppurid võimaluse võtta õppelaenu. «Osakoormusega laenuvõtja laenu tagastamise tingimused on samad, mis täiskoormusega laenuvõtjal – õppetoetuste ja õppelaenu seaduse kohaselt tuleb laenusumma pärast õppe lõpetamist õppekava kahekordse nominaalkestuse jooksul tagasi maksta,» rääkis Solmann, lisades et kui õpingud jäävad pooleli, tuleb laen tagastada poolteistkordse õppeasutuses õpitud aja jooksul. «Riigi tagatud kommertsintressimääras ei ole mittestatsionaarse või statsionaarse õppevormi puhul erisust,» täpsustas ta.

Viimase suurema muudatusena tagatakse ravikindlustus kõigile põhihariduse ja üldkeskhariduse omandajatele sõltumata nende vanusest.