ÜRO: Eesti peaks olema kakskeelne

Möödunud nädalal ministeeriumidele ja mitmele ametiasutusele välisministeeriumi vahendusel läkitatud kirjas tunnustab ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee küll Eesti integratsioonistrateegiat, kuid leiab, et eesti keele ülemäärane rõhutamine ja karistamine ei ole vajalik.

Nii on soovitatav järgmise aasta augustiks vaadata üle keeleinspektsiooni roll ning edaspidi mitte määrata karistusi, kui soovitakse suurendada eesti keele kasutamist, sest see võib tekitada pahameelt ja olla iseenesest diskrimineeriv.

Keelt tuleb osata

Soovitatav on ka kodakondsust andes vähendada keelenõudeid, eriti just eakate ja Eestis sündinute puhul ning pakkuda tasuta keelekursusi. Lisaks leiab kaheksateistkümnest erapooletust eksperdist koosnev komitee, et Eesti peaks kaaluma avalike teenuste pakkumist kakskeelsena.

Eile Lindakivi kultuurikeskuses AS Multilingua korraldataval tasuta eesti keele kursusel osalejad leidsid, et üldiselt on kursusi palju, kuid just tasuta pakutavaid on raske leida. «Eesti keelt tuleb osata, see on ikkagi riigikeel,» sõnas Jelena Nikolaeva. Pea kümme kursusel osalejat kiitsid samas heaks idee, et avalikud teenused oleks kakskeelsed.

«See on tõesti diskrimineerimine, kui ma pean näiteks politseiga suheldes kasutama tehnikaalaseid sõnu, mida ma ju ei tea eesti keeles,» rääkis Larissa Lomanen.

Haridus- ja teadusministeeriumil ei ole aga kavas uues keeleseaduses rikkumistega seotud sanktsioone muuta, edaspidigi on ainus riigikeel eesti keel. «Küll aga nähtub keeleinspektsiooni järelevalvepraktikast, et karistuslike meetmete kasutamine keeleseaduse täitmise järelevalves on vähenenud,» vahendas ministeeriumi kommunikatsioonibüroo konsultant Asso Ladva ministeeriumi seisukohta.

Kui 2007. aastal oli üldine trahvisumma 349 890 krooni, siis möödunud aastal oli see vähenenud 233 juhtumi ja enam kui 250 000 krooni võrra.

Mittekaristuslike meetmetena on Ladva sõnul keeleinspektsioonil kavas senisest rohkem rakendada ettekirjutust koos sunniraha-hoiatusega, et motiveerida asutusi täitma töötajate eesti keele oskuse nõudeid.

Kuna poliitilises elus osalevad rahvusvähemused vähe ja on riigikogus piiratult esindatud, siis leiab ÜRO komitee, et riigil tuleb kahekordistada oma püüdeid kaasamaks neid avalikku ellu. Järgnevas aruandes, mis tuleb esitada 2013. aasta jaanuaris, peab Eesti esitama ülevaate rassilise diskrimineerimise juhtumite kaebustest ja nende kohtuotsustest.

Kuna kohtutele ei ole viimase kolme aastaga peaaegu üldse esitatud kaebusi rassilise diskrimineerimise kohta, siis komitee soovib tõendust, et väike kaebuste arv ei ole tingitud sellest, et võimalikud ohvrid ei tea oma õigusi, ei usalda politseid või kardavad kättemaksu.

Pelgalt soovitus

Ladva sõnul näitavad eranditult kõik uuringud, et puudulik eesti keele oskus on peamine takistus, miks mitte-eestlaste esindatus poliitilises elus on väike.

Avalike teenuste pakkumisest kakskeelsena toob haridus- ja teadusministeerium oma seisukohas välja, et Tallinna ja Ida-Virumaa omavalitsuste ametnikud oskavad üldjuhul ka vene keelt, kuid mitmed Ida-Viru kohaliku omavalitsuse ametnikud ei oska piisavalt eesti keelt, kuigi seaduse järgi peaks.

Välisministeeriumi pressisekretäri Helen Ritsi selgitusel on see tavapärane praktika, et Eesti esitab ÜRO komiteele regulaarselt aruandeid ning saab vastu soovitused. Seda, kas mõnda neist  on võimalik täita, otsustab asjasse puutuva valdkonna eest vastutav asutus. ÜRO komiteel pole õigust riiki soovituste järgimata jätmise eest kuidagi karistada. Siiski on Eesti rahvusvahelise konventsiooniga liitudes võtnud kohustuse likvideerida riigis igasugune rassiline diskrimineerimine.

Diskrimineerimine
Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta
•    Mõiste «rassiline diskrimineerimine» tähendab konventsioonis mis tahes vahede või erandite tegemist inimeste vahel, neile kitsenduste seadmist või nende eelistamist rassi, nahavärvuse, sugukondliku, rahvusliku või etnilise päritolu tunnuste järgi, mille eesmärgiks või tagajärjeks on kaotada või vähendada inimõiguste või põhivabaduste tunnustamist, kasutamist või teostamist võrdsetel alustel poliitika, majanduse, sotsiaal-, kultuuri- või mis tahes muul ühiskondliku elu alal.
•    Osavõtvad riigid mõistavad rassilise diskrimineerimise hukka ja kohustuvad viivitamatult igal võimalikul viisil teostama rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise poliitikat ja soodustama kõigi rasside vastastikust mõistmist.
Allikas: www.riigiteataja.ee