700-aastane koge jõudis lõpuks Lennusadamasse

«Koge tõstmine läks väga sujuvalt ja keskööl alanud transport läks ka kenasti. Linnas oli nii rahvast kui ka autosid ja pärast peaaegu seitset sajandit nägi koge uuesti Tallinna linna. Kõige keerulisemad olid mõned pöörded ja koge vedades sai ära katsetatud uus Kalaranna tänav, mida ei ole veel avatud. Hea, et selle ehitusega on nii kaugele jõutud, et tänavat oli võimalik vähemalt laeva transpordiks kasutada,» rääkis meremuuseumi direktor Urmas Dresen. Öösel kella kolmeks oli laevavrakk Lennusadamas autolt maha tõstetud ja sellele piirdeaed ümber pandud.

Edasi tuleb Dreseni sõnul võidujooks ajaga, sest õhu käes halveneb vraki seisukord kiiresti. «Juba väljakaevamiste ajal võis märgata, kuidas kaarte otsad on rohkem murenenud, sest puit hakkab päikese mõjul kuivama. Mida kiiremini me ta nüüd uuesti vette saame, seda parem,» lausus Dresen.

Kõigepealt kaetakse laevavrakk spetsiaalse koormakattega, mille alla paigaldatakse niisutussüsteem. Septembris-oktoobris peaks valmis saama spetsiaalselt selle jaoks ehitatud bassein, mille ümber peaks veel enne suurt talve tekkima PVC-materjalist laevahall, kus saab alustada konserveerimisega.

«Konserveerimine kui selline on väga pikaajaline protsess, mis kestab aastaid. Aga praegu peame jõudma nii kaugele, et meil üldse midagi konserveerida oleks. Sest puit on ääretult õrn, kui ta on olnud sajandeid vees või märjas liivas,» selgitas Dresen.

Kui varem kasutas meremuuseumi direktor Tivolist leitud vrakist rääkides väljendit «kogelaadne laev», siis viimastel päevadel öeldakse leiu kohta kõhklusteta koge.

«See on pigem ikka koge. Kuigi võiks vabalt öelda ka kogelaadne laev, sest vanad laevaehitusmeistrid ehitasid ju lihtsalt laeva. Kogede ehitamise traditsioon kestis 10. kuni 14. sajandini ja ega kogu selle pika aja jooksul ei ehitatud ju täpselt ühesuguseid laevu. Neid ehitati mitmetes maades, erinevate traditsioonide järgi, kuid siiski on sarnaseid asju, mida on kogede juures täheldatud läbi mitmete leidude,» rääkis Dresen.

«Esiteks need rajanevad korralikul kiilul. Alumised plangud põhja peal on pandud serv serva vastu ehk karveeltehnikas. Kusagil alates neljandast või viiendast plangust minnakse üle klinkertehnikale, milles plangud on ühendatud servad ülestikku. Plangud on omavahel ühendatud klambritega ja vahele on pandud sammalt ja muud tihendusmaterjali, mis teeb laeva veekindlaks,» selgitas Dresen.

Enamik kogesid, mis on Põhja-Euroopast viimastel aastakümnetel leitud, on Dreseni sõnul üsnagi sarnases mõõtkavas. On väiksemaid ja suuremaid, Tivoli laev on suuruselt keskmiste hulgas. Aga laius on neil enam-vähem sama – see on seitse meetrit.

Peale selle, et varem pole siinmail ühtegi nii hästi säilinud nii vana laeva leitud, on meie arheoloogidel vedanud selle kättesaamisega. Näiteks seni suurim koge, mis leiti 2002. aastal Antwerpeni sadama laiendamisel, lebas põhi ülespidi. Kuna laeva polnud võimalik ühes tükis kätte saada, pidid arheoloogid selle plangud ükshaaval lahti võtma.

«Meie saame hakata konserveerima ühes tükis laeva, kuigi meil on veel viis-kuus tonni irdmaterjali nii laeva ümbert kui ka selle seest. See kasutatakse ära kunagi hiljem, kui koge ükskord rekonstrueeritakse, aga see juhtub võib-olla millalgi kümne aasta pärast,» pakkus meremuuseumi direktor.