Video: veteranide mälestused Teisest maailmasõjast ja karmist okupatsioonist

Gunnar Metsamaa

Käesoleval aastal 90-aastaseks saanud Gunnar Metsamaa sõnas, et tegelikkuses soovis ta ise vabatahtlikult lahingusse minna, kuid sõjaaegsed keerulised perekondlikud olud seda ei võimaldanud. Nii sattus ta sõjatandrile mobilisatsiooni korras.

«Tahtsin vabatahtlikult minna, aga isa matus oli nii ligidal ning ma olin oma vanemate ainus laps,» rääkis Metsamaa. «Seetõttu ma alguses sõtta ei läinud, küll aga hiljem mobilisatsioonikorras,» lisas ta.

Metsamaa mäletab sõda kui äärmiselt katsumusterohket perioodi, kus ta pidi mitmel korral surmaga silmitsi seisma. «Olen neli korda surmale suhu vaadanud. Mu jalad lasti läbi, sõdisin Auvere vanamõisas ja meie kohustus oli tulejuhtide positsioonide kaitsmine esimese liini ees,» kirjeldas ta üleelatut. «Kahurid olid meist vaid 3-4 km kaugusel ja meie juhtisime kogu tulevärki,» lõpetas ta.

Kalju Mätik

Eesti vabadusvõitleja ja Nõukogude Liidu repressiooniohver Kalju Mätik võitles Eesti iseseisvuse taastamise eest sõjajärgsel perioodil. «Ma sain 1971. aastal tuttavaks mitte-eestlaste poolt loodud põrandaaluse demokraatliku liikumisega ja nii sai loodud ka Eesti demokraatlik liikumine,» andis ta tehtust ülevaate. «Liikumisega seotud Tunne Kelam adresseeris ÜRO peaassambleele memorandumi, millega nõuti iseseisvust, lisaks andsime välja põrandaaluseid ajakirju,» kirjeldas Mätik  loodud liikumise tegevust, mille eest ta ka Nõukogude Liidu vangilaagrisse sattus.

Mätiku sõnul olid tema elutingimused nõukogude vanglas küll paremad kui nendel, kes vangistati vahetult pärast sõda, kuid sellegipoolest tuli üle elada erinevaid ekstreemsusi. «Ühes barakis, milles vange hoiti, oli talvel kuus kraadi sooja, teises neli kraadi,» kirjeldas ta üleelatut.

Samuti kurtis Mätik pakutud söögi kvaliteedi üle. «Kala, mida söögiks pakuti, haises. Ka supi sees oli halvaks läinud kala ning leivaga oli nii, et seal oli enamasti liiv sees,» andis ta nõukogulikust toitlustamisstiilist ülevaate, lisades et ta murdis kõvaks läinud liivast leiba närides ka ühe hamba.

Gunnar Laev

Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev mäletab aga, et siis kui Sinimägedes lahingud algasid, oli paljude arvates Teine maailmasõda juba lõppemas. «Kõigil oli selge, et kaotajaks jääb Saksamaa,» rääkis ta. «Keegi ei uskunud, et Sinimägede lahingust midagi oleneb, loodeti sõja lõpule ja püüti takistada Nõukogude Liidu vägede sattumist Eestimaa pinnale,» kirjeldas Laev sõdurite omaaegseid mõtteid.

«Kõige enam tuleb meelde see, et Eesti mehed läksid vabatahtlikult võitlema. Ei tahetud enam sarnaseid kommunismikuritegusid kogeda, mida ajaloo varasemates etappides oldi tunda saadud,» rääkis ta mäletamisväärt aspektidest. Tema sõnul hävitati Nõukogude esimesel okupatsiooniaastal Eesti Kaitseväge, Eesti Vabadussõja väejuhte ning isamaaliselt mõtlejaid.

Hendrik Arro

Täna oma 90. sünnipäeva tähistav ning Vabadusvõitlejate Liidult autasu pälvinud Hendrik Arro oli Sinimägede lahingute ajal vaid 19-aastane. «Sünnipäev sünnipäevaks, tol ajal oli see tavaline sõjapäev ning seega minu jaoks mitte midagi erilist,» kirjeldab ta lahingutandril veedetud 19ndat sünnipäeva.

Arrole meenub sõjast mälestusväärse hetkena see, kui tema üksus taheti Eestist välja Saksamaale saata. «1944. aasta sügisel lendas meie üksus Eestist käsu korras ära ning meid taheti saata Saksamaale. Alguses pidime startima Leetu, kuid enne kui lend  sealselt lennuväljalt välja läks, arutasime poistega, et mis me teeme. Tekkis sõduri kohusetunne, et me ei saa teisi rindele jätta ning ütlesin poistele, et kui keegi rivist kõrvale pöörab ja minema läheb, siis selle mehe kohta ma ei ütle mitte kunagi ühtegi halba sõna,» rääkis ta, lisades et otsus lahkuda oli tema jaoks kõige parem tunne terve sõjaperioodi vältel.

Arro on oma tegevuse tõttu istunud ka vangilaagris, kuid saabus 1945. aastal tagasi Eestisse. Sõjajärgsel perioodil tegi sõjakangelane teadust Tallinna Tehnikaülikoolis.