Eesti Lugemisühing: õpetamismetoodika pole kivisse raiutud

«Üldtunnustatud lugemisdidaktika ja riiklikud õppekavad ei suru ei lasteaias ega koolis peale ühtegi lugemaõpetamise meetodit ega lugemismaterjali tähekuju,» ütles Eesti Lugemisühingu juhatuse liige Mare Müürsepp. «Keskne idee on jälgida lapse arengut ja aidata tal oma kogemus ja järeldused kooskõlastada kultuuris üldteada seisukohtadega,» lisas ta.

«See, et aabitsakirjandus alustab suurtähtedest, on tõesti ehk traditsiooni mõju ja koostajate meelest ehk turuedu tagatis, kuid samal ajal on see ka lugemaõppimise seisukohalt äärmiselt vajalik,» kinnitas Müürsepp, lisades et tegelik õppetöö lasteaias ja koolis on märksa mitmekesisem kui aabitsamaterjal ja arvestab õpilaste tasemeerisusi.

Müürsepa sõnul nähakse tänapäeva last kui aktiivset õppijat, kes tõlgendab seda, mida keskkond talle pakub ning lugemisõppe juures on kõige olulisem seda teadmist ära kasutada. «Õpetajatel ning lastevanematel tuleb luua rikas lugemiskeskkond, mis sisaldaks eri laadi sõnumeid, trükiseid, kirju ja kirjamärkidega mänge, et lapsel tekiks huvi kirja igatpidi uurida ja võimalus seoseid luua,» selgitas ta erinevaid viise laste mänguliseks lugema õpetamiseks.

«Laste teekond kirjaoskuseni võib olla väga erinev – kes alustab mänguklotsidest, kes omakirjutatud sõnumitest. Siin on läbisegi mäng, uurimine, looming, teadlik töö ja sihipärane harjutamine,» kirjeldas ta erinevate meetodite kombineeritust.

Lugemisühingu juhatuse liige tunnistab, et esimesse klassi astujate kirjaoskus võib olla väga erinev. «Juba rohkem kui sajandi vältel on Eestis täheldatud, et kooliastujatest enamvähem pooled loevad raamatuid, ülejäänud tunnevad tähti ja loevad ühtteist kokku, samas vaid väike osa on neid, kes koolis lausa tähti õppima hakkavad,» lõpetas Müürsepp positiivse noodiga.