Mida uurisid omavalitsusjuhid ministritelt pagulaste kohta?

Koosoleku avas Eesti Külaliikumine Kodukant juhatuse liige Anneli Kana, kes nentis, et oli üllatunud, kui sai palve valitsuse kommunikatsioonibüroolt tulla kohtumist modereerima. «Pärast hakkasin mõtlema, et külad ja kogukonnad on need kohad, kuhu need inimesed, kes Eestisse saabuvad, elama lähevad,» ütles ta.  

Kana naljatas, et on olnud ka teistes linnades kohtumisel ja sealt on jäänud mulje, et Eestisse saabuvad 150 pagulast on juba ära jaotatud.

Seejärel võttis sõnajärje üle Hanno Pevkur. Ta hakkas rääkima, kes on pagulane, kus ta tuleb ja miks on pagulaste arv viimaste aastatega niivõrd paisunud. Kui 2005. aastal oli põgenikke umbes 37 miljonit, siis ennustuste kohaselt on neid selle aasta lõpuks üle 70 miljoni.

Seejärel rääkis Pevkur varjupaigataotluste arvust ja tõi välja, et Rootsi on kõige suurema surve all, aga Eestisse pole väga soovitud tulla. Tänase päeva seisuga on tänavu esitatud 134 taotlust, selle aasta lõpuks võib taotluste arv olla üle 200. «Ühes aastas on üle 200 varjupaigataotlust ja meie lööme lärmi 70-80 inimese üle ühes aastas,» ütles Pevkur.

«Selle asemel, et hädaldada, et kõik halvasti, me peame ise võtma teemal sarvist ja ise otsuseid tegema,» kutsus Tsahkna omavalitsusjuhte üles. Ta selgitas, millist tuge pagulased vajaksid ja kuidas põgenikud tuleks paigutada.

Kas avatakse Pandora laegas?

Ministrite sissejuhatusele jätkus küsimustevoor. Esimene küsimus tuli Kanalt, kes uskus, et kõik tahavad teada, kas praeguse tegevusega ei avata mitte Pandora laegas. 

Pevkur rääkis, et pagulaste jaotamine on vaid väga väike, aga kõige nähtavam osa Euroopa rändeagendast.

«Pandora laeka jutt ei ole minu jaoks väga sisukas jutt. Kõik mõistavad, et on vaja tegeleda tekkepõhjusega, et inimestel ei oleks vajalik kodudest ära tulla,» rääkis Pevkur.

«Järelränne on suur müüt, mida levitatakse. Saavad tulla pereliikmed – naine, mees ja alaealised lapsed. Seda ei ole, et kui üks inimene tuleb ette, siis kogu suguvõsa tuleb järgi. Kui on mitu naist, siis kaasa saab võtta ühe – nad peavad Eestis hakkama elama ikkagi Eesti seaduste järgi,» lisas Tsahkna.

Samas täpsustas Pevkur, et kui paati on sattunud alaealine laps, siis oleks pärast pagulasstaatuse saamist õigus ka tema vanematel Euroopasse järgi tulla.

Kas saab valida teatud oskustega pagulasi?

Veel tundsid vallajuhid huvi, et kas pagulaste valimisel ja hindamisel saab silmas pidada ka, et Eestis on teatud aladel terav tööjõupuudus ja validagi teatud oskustega pagulasi?

Pevkur vastas, et väga kindlaid kriteeriume siiski ette ei kirjutata, kuid samas kinnitas ta, et omavalitsuste palvetega püütakse valikuid tehes arvestada.

Kas omavalitsusel on võimalik vastu võtta kõik 150 ja kuidas neid siis majutada?

Maardu abilinnapea Vladimir Arhipov rääkis, et Maardu ettevõtjad oleks töökätest väga huvitatud. «Maardu linnal aga ei ole üldse sotsiaalpinda. Kui Maardu linn ütleks, et võiksite anda meile kõik need 150 inimest, aga meil oleks küsimus, kuhu me nad elama paneme?» küsis Arhipov, kes hiljem täpsustas, et tegi vaid nalja.

Tsahkna kinnitas, et ühte kohta kõiki pagulasi kindlasti ei paigutata. Mis puudutab elamispindu, siis võimalusi olevat mitmeid. «Üks on kindel, et me ei hakka pagulastele kortereid välja ostma,» lisas Tsahkna, kes tõi välja, et tegelikult võiksid pagulased tööle saades ise korteri üürida.

«Kui tööandja saab talle pakkuda tööd, siis põhimõtteliselt ta peaks ise hakkama saama,» lisas Pevkur.

Kas eluruumide tingimused peavad olema teistsugused?

Kose vallavanem Merle Pussak aga tõi välja, et Kosel on endine kutsekool ja kaks ühiselamut, millest üks valla kätes. Seal on valla sotsiaalkorterid. Pussak küsis, millises seisukorras peaks olema korter, kuhu plaanitakse pagulased majutada?

Pevkuri kinnitusel peavad tingimused olema kõigil sotsiaalpindadel elavatel inimestel sarnased – elatavad. «Arvestage, kust need inimesed tulevad – sõjatsoonist, telgist,» lisas Pevkur, kes tõi välja, et majandusministeerium on kehtestanud nõuded eluruumidele. «Kui meie inimesed on nõus seal elama, siis ei ole probleemi seda võimalust ka pagulastele pakkuda.»

Mis siis saab, kui pagulane ei taha Eestisse tulla?

Samuti uurisid omavalitsusjuhid, et kui Eesti ei ole seni põgenike jaoks olnud ahvatlev riik, siis kas neilt nüüd ikka küsitakse, kas nad ise soovivad siia tulla.

«Pagulastel on valida, kas neile leitakse lahendus või nad on edasi pagulaslaagrites,» ütles Pevkur. Samas nentis ta, et sunniviisiliselt kedagi Eestisse saata ei saa. «Me peame neile selgitama, et suudame pakkuda neile turvalist elupaika ja see, kas Eestis on külm või soe, ei ole nii tähtis. Meil on turvaline.»

Aga kui selgub, et pagulasele ikkagi ei meeldi Eestis?

«Kui selgub, et Eestis ongi liiga külm, eesti keelt on väga raske ära õppida ja tööd peab ka tegema, mis siis saab, kas inimene viiakse tagasi, et ta saaks minna järgmisele ringile?» küsis Rae valla esindaja.

«Inimesed on võtnud ette ränga tee, et elada turvalist elu. See on meie esimene eeldus. Hindamise käigus selgub, kas inimene tahab alustada uut elu,» ütles Pevkur.

Ta tõi välja, et kui pagulane paneb toime kuriteo, siis ta saab tagasi koduriiki saata. Kui ta tahab reisida mõnda teise Euroopa Liidu riiki, siis talle kätt ette panna ei saa. Kui ta avastatakse mõnest teisest riigist ja tal ei ole otsest põhjust seal olla, riskib ta sellega, et saadetakse tagasi kodumaale.

«Raske juhtum on tõesti see, kui ta siin midagi ei tee,» nentis Pevkur ja lisas, et siis juhtub, nagu ikka elu hammasrataste vahele jäänud inimesega – nad jäävad ilma eluruumist ja pöörduvad näiteks kodutute varjupaika. «Nendele inimestele ei kehtesta erireegleid.»

Aga kui vallajuhte ei suudeta siiski ära veenda?

«Saan aru, et kõik on väga hästi,» võttis ministrite vastused kokku Kiili vallavolikogu esimees Mihkel Rebane, ent küsis siiski – mis on plaan B, kui omavalitsused siiski ei soovi pagulasi vastu võtta?

«Eks me lähme siis uuele ringile, ilmselt oleme siis halba selgitustööd teinud. Räägime ka kogudustega, kes on juba öelnud, et soovivad pagulasi aidata. Ettevõtjad on öelnud, et soovime pakkuda tööd…» ütles Pevkur.

«Kui on tal olemas eluruumid, töö, siis kohalik omavalitsus ei saa sisuliselt pagulast välja visata,» lisas Tsahkna.

Kuidas välditakse getostumist?

Veel tundsid omavalitsusjuhid huvi, et kuidas ikkagi välditakse seda, et mingi aja pärast ei hakka pagulased ikkagi koonduma ühte kokku. «Me võime küll panna nad kümne kaupa mööda Eestit valdadesse laiali, aga kaua nad nii püsivad? Kas on tehtud mingi analüüs,» uuriti ministritelt.

Pevkur nentis, et koondumine ei ole hea. «Omavalitsusel peab olema hea sotsiaalvõrgustik, pakutavad teenused lähedal. Püüame õppida teiste kogemustest.»