/nginx/o/2015/07/13/4276875t1h80bf.jpg)
See on kummaline film, see «Inimese mõõt». Üsna alguses tundsin: minu mõõt on täis! Tuleb ära minna! Reeglina kõnningi poole filmi pealt kinosaalist välja. Pole mõtet oma aega kulutada keskpäraste filmide, igavate raamatute, viletsate näituste peale. Teatris on teine lugu: peab vaheajani kannatama, siis saab jalga lasta. Seekord oli kuidagi piinlik tõusta. Ei teagi miks. Nihelesin, võtsin hoogu, ei läinud ära.
Mida tähendab kummaline film? Film, mis ei meeldi, aga saad aru, et on hea ja mitte ainult hea. Film, mille stseenid tunduvad liiga pikad, tekib tüdimus, aga lühemalt jälle ei mõjuks. Film, mis venib, aga lõpeb õigel ajal. Kaameratöö on kuradi igav, mõttetult keskpärane, aga täpne, sobivamat pilti ei oskakski ette kujutada. Režissöör on suutnud mängufilmis luua dokumentaalfilmi eheduse. Mis meetodiga, mina ei tea. Suur oskus: nappide, peaaegu olematute kinematograafiliste vahenditega filmi teha.
Karju või appi
/nginx/o/2016/12/26/6205235t1hf032.jpg)